Nonii viimane sissekanne enne pikemat pausi.
Et siis jah kuue tunni ja kolmekümne minuti pärast ma peaksin ärkama ,et sättida ennast reisiks lõplikult valmis. Viimased juhtmed ja hambahari kotti ning siis olen ma juba valmis minema.
Ma ei oota midagi vääääga suurt ,sest mida enam ma tavaliselt ootan seda suurem on tõenäosus pettuda. Mitte ,et ma valmistuks pettumiseks aga soovima ma midagi ei hakka. Siiki on kõik see mis toimuma hakkab minujaks teadmatus kuna enamus inimesi ma ikkagi veel ei tunne ja oska neilt midagi oodata.
Ma lihtsalt lähen selleks ,et tulla tagasi, tulla tagasi veidike uuema inimesena. Mingis mõttes on see omaette seiklus ju.
Kell 4 me kohtume Viru hotelli ees ja ,kell 11 oleme juba lennikul Riias.
Vaatamata sellele ,et enamus või vähemalt pool minu kallikestest ei mäleta ,et lahkun nende seast nädalaks , ma soovin kõigile iliusat ja rahulikku nädalat. Eriti Kerstinile, Liisile ja Krissule, kes hakkavad elama Kultuurinädalaga (ja Lennuga) käsikäes. Ma hoian alati teile pöialt ja pmts olen alati telefoni otsas ,kui on vaja jagada häid või halbu uudiseid.
Kuigi nädal pole ju üldse pikk aeg ,ma siiski hakkan natuke tundma puudust , ma lihtsalt tean seda:)
Parimate soovidega,
teie Maria;)

Selline , ebaharilik päev.
Pigem raske ,aga siiski väga hea, sest üks hea väike inimene suudab teha nii palju head, ise seda teadmata. Tegi ka minu olemise mõtekamaks ja ilusamaks.
Esimese kolme tunni ajal ma olin hambaarsti juures. Niipea kui jõudsin kooli hakkas asjaajamine lõppkokkuvõttes ma jõudsin ainult viimasesse tundi ja sinna ka ainult pooleks tunniks.
Jumal tänatud ,et Übi ja Küla nii mõistlikud on, soovisid head reisi ka... nunnu. See-eest ei taha Lend kuidagi mõista midagi ja olla meile toeks.
Mul oli tegelikult nii palju kirjutada ,aga mu olemine on täpselt samasugune nagu ma oleks udus või kastis. Ma absoluutselt ei taju reaalsust.
Noh siis on mul ainult poolteist päeva jäänud...tänase lõpuni ja homne loomulikult.
Pea valutab tänasest päevas ja nendest haigetest vestlustest (ei mõõtle neid mis koolis olid). Kirjutada ka pole midagi niiet ma ei hakka siia pushima mingit diipi juttu.
Homme ka päev.

Nooh homme on siis viimane päev...ok ma dramatiseerin üle:D
Ma ei tea , mul pole vist süsteemi, ma ei saa aru kust otsast ja mida teha või noh probleem on selles ,et ma panin täna või tehelikult juba paar päeva tagasi, et mul on mingid mälu probleemid ma ei mäleta suht paar tundi olnud sündmusi. Ma tegelikult ei teagi kas asi on mälus või hajameelsuses. Igaljuhul ma kardan ,et midagi jääb tegemata ,sest mulle lihtsalt ei tule meelde see ära teha.
Ok aga tänane päev oli selline normaalne väikse närvi ja piprakesega, aaa ja 12dike ärasaatmine tikkus sinna kurvemale poolele ka.
Ma ei tea mida teha homme, hommikul peaks olema hambaarst, aga kas minna või lasta üle ja minna kooli.. Kui ma peaks otsustama habaarsti kasuks siis kooli ma jõuaks alles inkaks e. neljandaks tunniks. Maiteaaaaajuu:D
Eks ma siis vaatan mis saab. Mul pole vist uudiseid.
Ikka vaatan ja endiselt imetlen, iga jumala kord.

Too much love will kill you
Just as sure as none at all
It'll drain the power that's in you
Make you plead and scream and crawl
And the pain will make you crazy
You're the victim of your crime
Too much love will kill you
Every time

Queen- Too much love will kill you
Ma ei tea küll miks aga viimasel ajal käib see laul kaasas ,kaldun arvama ,et asi on lihtsalt selles ,et pole ammu korralikult Queeni kuulanud või olen ma jälle igasugustel sügavamatel teemadel mõtlema hakanud.

Saksa keel AHJU!
30ne slaidiline presentatsioon valmis, ise ka ei tea kuidas see nii pikk tuli aa no ehk tasub ära:O
Vahepeal lihtsalt toimus see ,et ma olen üritanud ennast kuidagi üleval pidada vaatamata sellele et kahe viimase öö peale ma olen maganud kokku u 4-5 tundi.
Eilne kevadkontserti õhtu oli ikka pääris tore. S.t. ,et täna jooksid tited minu juurde ja karjusid :,,Tere õpetaja ,kas te olete järgmine aasta ka meiega:O:D" paratamatult see vestlus juhtus õpetajate toa juures ja seega oli kõõõõigil eriti WTF.
Hommik oli üldjuhul pahur, väga pahur ja kuiginärvi ma kellegi peale ei läinud siis oli rida teisi asju , mida ma otseloomulikult vähemalt pool päeva pidin veel kahetsema.
pole oluline ühesõnaga, enam pole tõesti oluline.
Homme/täna on ühelt poolt hea päev teiselt poolt nõme, see on lühike ja mul on jäänud veel 2 päeva. Noh täna ja homme pmts.
Ok, ma saana ru nädal on lühike aeg ,aga ma ei tea, ei oska seisukohta võtta. Igaljuhul pühapäeval kell 4 hommikul ma lähen.
Peaks andma veel nendel kahel päeval endast parima ja siis on kõik korras , siis ma tean ka seda, et kultuurinädal läheb ladusalt. Tähtis on see et ma ei unustaks seda mida vaja teha.
Uni on.. kell sai 3 selle aja peale mis ma siin kirjutan. Natuke veel, vastu tahtmist muidugi, ja siis magama.

Ma olen surmväsinud. Pool päeva olin llihtsalt surnud, uimane ...külm ja teise poole tsillisin kevadkontserdil. Vaatamata sellele ,et hommikul ma peaaegu ,et vandusin ,et lähen koju niipea kui võimalus ette tuleb , ma siiski tsllisin koolis niikaua kui see võimalik üldse oli. Täna ei tundunud isegi aula toolid ebamugavad.
Huvitav on ikka tsillida oma mõtetes ja vaadata, jälgida teisi. Ma võin püsida nii päeva võib-olla isegi nädala ,aga varem või hiljem tekib küsimus , milleks? Kelle jaoks ma olen tujutu ja mõtetu? Samas kelle heaks ma siis tujutsen? Teaks alustuseks ise mida ma tahan. Igaljuhul nii omas mullis möödusid kõik tunnid kiiresti, sest polnud mingit suhtlemisvajadust. See on kindlasti pluss.
Mu plaan on siiski hoida keskmist (pigema madalama poole) profiili ja unistada sellest ,et tuleb päev kui ma magan uuesti välja. Teiselt poolt mu plaanid ei pea viimasel ajal hästi paika arvestades tihedaid tuju muutusi.
Pole üldse normaalne minna magama kell 3 ja seda suht iga öö, samas on see nii tavaliseks muutunud, niiet ma ei tee sellest draamat ega üldse suurt asja , nagu siis kui olid esimesed unetud ööd...see oli siis umbes poolteist aastat tagasi.
Ja isegi uudis ,mis oleks mind üldjuhul siiski kurvastanud meeletult jättis võrdlemisi külmaks. Muie, kolm küsimärki pea kohal ,aga seda ka hetkeks.
Ma ei tea, vaatab siis mis homne päev toob...

Paljud on külmunud kinni kuskile oma probleemidesse, muutunud kaugeks vaatamata sellele ,et me näeme üpris tihti. Sees valitseb ka selline pooleldi tühi tunne. Vastused pikkadele küsimustele on muutumas aina lühemaks ja mittemidagi ütlevaks ''jah'', ''ei''. Need on vast põhilised. Ükski msni smail ei suuda enam anda vähimastki ettekujutust sellest mis tegelikult toimub. Mõtlen ehk polegi vaja teada, aga samas ,kui ei tea siis tekivad endal parakad u. ''asi on vist minus, ei see kindlasti on''. Pole vist eriti normaalne. Endalgi ei lähe lilleliselt, aga kuidas ma saan minna seda rääkima ,kui ma tean ,et teisel ei pruugi ka hea olla.
Ma ei tea mul on lihtsalt kurb. Selline sünge olek ei tule tihti ette. Võib ju olla midagi a.la mul on mase, samas ma ju tean et see pole pooltki mase , lihtsalt illusioon või noh olgem ausad, see a.la mase on lihtsalt sadomasohistlik kujutlus, mida me aegajalt naudime/for god me vajame seda ,et rahuneda. Praegu on siiski siiralt kurb ja rahulik.
Kõik on omal kohal öö, muusika nii nagu peab, msn kus on ainult üks inimene ja seegi läheb kohe ära, poolik kodune töö ja plaani otsing ,mis tegelikult tundub justkui võimatu. ''Ma vajan plaani ,et minna edasi vähemate kaotustega.''
Türaaa see nädal lihtsalt tulebki killer, kohustuste eest ikka ei põgeneks ju. Peab tunnistama, et ma ei teagi mida peab tunnistama. Mida ma üldse tahan ja kuhu ma jõudma pidin???
Tahaks uskuda ,et mõistus on kaine ja ei allu väsimusele, aga ma kaldun arvama ,et ma olen väsinud. Sellisel juhul, millest?
Nii ei jõuagi kuhugi. Peab kortsu tõmbama selle kirjandiga siin ,mis tuli kergelt mõtetu küllaga täis minu mõtteid või noh, kas nad enam ongi mõtted. Lõpp. Lõpus ei tohi olla nii palju lahendamata küsimusi. Tahaks minan teadlikut hulluks. Nagu Hamlet. AAAaaa no tänepäeval see ei läheks korda ma usun. Mida veeel, ma ei usu ,et mõtet jätkata, sest mida enam seda hullemaks läheb... See on see faking teema veeretamine 10 min jooksul ma pole lasknud ühelgil mõttel eikuskile minna kõik on siin. Õhtune filtreerimata tekst. Noh , mis. Viimane inimene läks ka nüüd msnist. ÖÖÖÖm ok ... muide see teema veeretamine on hea see aitab , see võiks kõik järgmise/ selle nädala kontrolltööd minueest ära teha ka, aga ei see pole nii võimas. hea ikkagi. Kõik.
Muide kirjavigu ei paranda meelega , ..

Ma loen endiselt oma Beethoveni raamatut , ma saan aru ,et ükskõik milline teine raamat oleks juba ammu läbi, aga seda ma loen erilise tähelepanuga. Huvitav on, nii huvitav et ise ka ei usu. Igaljuhul piilusin mõned lehed edasi ja avastasin need armastuskirjad ,millesse ma nii meeletult armunud olen. Täna ma neid siina ümber ei kirjuta ,aga võib-olla mõne aja pärast ikka. Need on tõesti ilusad. Tekib mõte ,nimelt , kas inimene kes oli nii jube ja karm ja ....ta iseloomust räägiti palju halba peale surma...kas selline inimene oleks võimeline kirjutama selliseid kirju nagu ta kirjutas, ma arvan ,et..ei. Kirjad ''Surematule armastusele'' .Ilus.
Ulme ,aga hommikul sadas vist lund, õnneks mina seda ei näinud ,sest sellel ajal ma veel tudisin.
Päev on möödunud siiani veel koduselt ja ausaltöeldes ma ei usu ,et see seis muutub. Ei viitsi nagu midagi teha,samas päike paistab ja ilm tundub petlikult soe.
Homme vanaema juurde, pole ikkagi ammu näinud, samas ..mmnojah.
Sain kirja Frau Hungerilt. Järgmnine Pühapäev kell neli hommikul stardime Riiasse ja seal omakorda juba lennukiga Deutschlandi. Hetkel ei tahja ma kuskile ,aga minetea, äkki see tuleb hea reis. Praegu ei tasu sest mõelda;)
Mõtlen äkki läheks veel õue, aga siinkohal ma lõpetangi ...

Ei ma ei leia ,et see oleks normaalne ,et ma ei näe 3 meetrit kaugemal minust istuva inimese nägu, ei näe suu ega nina kuju. 22 Mai on silmaarst. Paljulubav.
Muidu siis on lood sellised, et koolis ma ei käinud ma magasin ja koristasin korterit ja kunstikoolis käisin ikka ka.D
Ma olen nii superrahul tänase päevaga:D

Häirib ainult üks asi ,et tuju muutub 20 korda tunnis. Ise ka ei suuda otsustada, mis mul siis tegelikult on. Ei tea miks mulle meeldivad need neljapäevad ,eriti täna kui Küla on veel kuskil pärapeeeeeees nii hea on. Vahtisime lihtsalt 2 tundi tühja ,õigemini rääkisime juttu ja noh eks ta oli tõesti tore. Inkas ka, no ma ei tea kas see pole siis naljakas kui inimene ütleb selfishi asemel shelfish...muidugi ma ei suutnud naeru tagasi hoida. A nüüd on isegi veidi piinlik. Päeva lõpus rääkisme Kalliga uurimustööst ja noh selline suht neutraalne vestlus oli, ma olen ka väsinud, kuigi alles pool tundi tagasi, kui ma koju kõndisin , oli tuju jumala laes. Hetkel suht surm olla. Vb on asi selles et uni tuli alles kolmest ,vb ma olen lihtsalt väärastunud tujudega inimene. Selline sitapea tunne on:D Plaan on järgmine:

*magada
*lugeda
*õppida
*tšillida
*lugeda
*magada
*kooli

Arvake ära mis ma sain, mis ma sain suures võitluses ,nagu reaalselt der Krieg oli noh. Ühesõnaga ma praktiliselt tirisin ühe mehe käest Beethoveni raamatu ära, sessuhtes ,et kust otsast on see õiglane, et mingi pede ostab raamatu mu nina alt ära , see on saatus. Mõtlesin ,et hakkaks pillima ,aga milleks kui võib pakkuda kõik raha mis mul oli ja see oli veidike rohkem kui see raamat ise maksis ja pliiatsid ,mis koti põhjas vedelesid ja olgu see oli küll kaotus ,aga ka oma salli ma andsin ära ja mille nimel, selle nimel et saada see ainulaadne raamat. Appi ma ei kahetse üldse see on nii hea:D Hahahahaha te peate seda lugema:D okokok a filmi vaadake ikka.
Muidu oli päev nagu ikka. Sisuliselt pool päeva mul oli tunne, et oleks noaga kõhtu saanud ja teine pool oli tunne ,nagu oleks veel ühe noaga saanud. Tegelikult oli see natuke vähem kui pool ja pool a no mõte loeb, täna valutasin kõhtu ja sain Kristiinaga kokku , siis tulin koju lugesin ühe peatüki ära ja mul silmad ise vajusid kinni , meiekeeli..mm.. ma jäin magama, kella kümneni ja siis läksin pead pesema ja nüüd ma istun (loe :südames nutan) sellepärast et ma (kuivan) ei tea kas ma jään magama...vot:D

Eile oli kena päev ja õhtu ja öö. Ma sain päevalt kõik vajaliku. Ma küll ei mäleta enam nii hästi mis koolis oli ja ausaltöeldes ma ei viitsi ajusid ragistada.Hea oli seda ma tean. Peale kooli väike trippkoju ja tagasi linna Krissu juurde. Temaga tsillisimeka ringi, rääkisime jõime kohvi, mängisime kaarte ja selline tsillbouwow. Minu SUUREKS kurvastuseks ühesti Kesklinna raamatupoes ei leidnud mulle Beethoveni raamatut, nagu üheski keeles pmtselt, ma ei teagi mida ma otsin , sessuhtes et suht aimatav oligi et ei leia aga lootus sureb viimasena. Polnud selliseid raamatuid kus oleks kasvõi tükikestki temast, mõni kiri või ma ei tea. Viini klassikud on suht out nagu ma aru sain.
Kodus tsillisin arvutis , rääkisn inimestega ja oma enda üllatuseks kõik sujus, tõesti sujus. Rääkisin kõik ära mis rääkida oli, kõik. Õigemini noh selle ,mis loeb.
Täna läksin kooli ainult kahte viimasesse tundi, muusikas oli ju töö, sellepärast ma üldse hakkasingi liigutama:D Pmts hommikul ma ärkasin kell 11 vm. valmistasin muusika natuke ette ja läksin kooli, jõuudsin ikka väga heal ajal, läksnormaalselt vist.
Linna ma minna ei viitsi, koristan ja magan veel, ma arvan:D Võib-olla ei magagi:D Mul on täitsa normaalne olla ja see on hea:D

Ma siin mõtlesin ,et ma ei oska enam midagi peale hakata... Sessuhtes et on küll asju mida peaks tegema ,aga antud momendil siin ja praegu ma ei oska mõelda endale välja midagi sellist mis tõeliselt loeks. Midagi sellist mida ma tahaks teha kellegi heaks või on hoopiski mul vaja teha midagi endale, ma ei saa aru. Alati on nii ,et teed kellegile head ja siis on sees nii tühi , ei alguses on hea ja puha ,aga kui tuled päeva lõpuks koju ,potsatad maha hingad sisse ja tekib tunne et see õhk mis sa just sisse hingasid, et see on ainus mis on jäänud ja sellegi peab väljahingama ,et asi nutuselt ei lõppeks.
Tähendab ma olen kerges segaduses.
Selle nädalavahetusega ma olen mõelnud endale tuhat asja nii selgeks ,et ei saa enam ise ka midagi aru. Sellegipoolest on lood nii ,et ma tean mida ma tahan, ma tean mida ma pean tegema ,aga see kõik on selle noh sellesamuse tuleviku heaks. Ja see kes ütleb ,et elab ainult praeguses hetkes see valetab, sest ,kui ma ei mõtleks tulevikule ma õpiks juba ammu kuskilt eiffelitorni tipust lendama ,jah just, ledama mitte ma ei teeks suitsiidi vaid õpiksin, ma õpiksin lendama ,elaksin ühes hetkes. Bullshit.
Ühesõnaga väga ebamäärane olek,väga. See läheb üle nagu kõik teisedki olekud ja homme algab uus nädal, kõik otsast peale, no tere tulemast.
Midagi pole muutunud, mulle meeldib kool, kool kui ehitis, konkreetne maja konkreetsete inimestega ,niiet isegi ülelaskmine on mõnikord raske...plaan on siiski selline ,et teisipäeval või kolmapäeval ma lihtsalt ei tule, ma ei viitsi.
See on ju nii lahe ärgata hommikul , vaadata et kell on alles 9, naerda üle terve toa ,et teistel on mingisugune mata või ajalugu ja magada edasi ,kuni ema koju tuleb.
Rääkides siiis emast, eile veetsime suht terve päeva koos ja nii hea oli.
Ka üleeilne õhtu ja öö ja eilne hommik olid väga väärt.
Kevad ongi tegelikult üks kvaliteediaeg.
NAUDIME NÜÜD!

Paar päeva tagasi vaatasin filmi ja nüüd eile vaatasin uuesti, et näha kõik see mis esimese korraga nägemata jäi. Ühesõnaga jutt käib filmist ,,Immortal beloved'' . Niiii hull lihtsalt ,kui muljetavaldav see on. Ma olen täieslikus sigavaimustuses ja isegi ,kui tegelikkus oli hoopis teine ja kui üle poole filmist ei vasta tõele siis vaatamata sellele on see niivõrd hea, et mul järjekordselt ei jätku sõnu. Vaatasin ja üritasin kujutada seda tegelikkuses ette ,neid emotsioone ja mõtteid, mis ühel või teisel hetkel valdasid Beethovenit. Vahepeal jäi hing kinni ja kohati ei jäänud muud üle kui küüsi närida (piltlikult öeldud) .
Mida võib tunda üks geniaalne muusik ,kes on jäämas kurdiks. Nii irooniline kui see ka poleks. See on nagu pime kunstnik ja selliseid on olnud ,aga mis piin see nendele oli, kui nad ei näinud seda mida nad lõid . Mis tunne see võib olla kui sa ei kuule kiidusõnu, aplausi ja veelenam oma teoseid.
Ka näitemäng selles filmis on tõelisel tasemel ja see mõte, see on nii hea ,kõik see lahendus,lihtsalt parim.Kahtlemata kuulub see film nüüd minu lemmikute hulka, sest vähesed filmid suudavad avaldada niiiii hullu muljet ja väheseid filme ma vaatan sihilikult üle ja vaataks veel. Niiii hea!
Mõtlesin veel tükkaega ,et Gary Oldman nii tuttav kuidagi, kus filmides ta üldse mängis ja mulle jõudis kohaleeeee ta mängis Leonis....see on film ,mida ma reaalselt fännan lapsepõlvest, vaatasime seda koos vennaga ja kahtlemata on Sting hakanud meeldima peale Leoni teemalaulu ,,Shape of my heart''. Igaljuhul ma peaks Leoni ka üle vaatama...

Ja mul pole sõnu mis väljendaksid minu armastust elu vastu ja tänase päeva vastu ja nende inimeste vastu kes mind täna übritsesid , sest see kõik on niiivõrd ilus ,et praegu mu käed lihtsalt värisevad.
Seee on nii tugev ja ilus emotsioon. See päev, see on/ oli lihtsalt imeline ja taaskord üks nendest mille nimel ma elan ja olen.
Ma olen sõnatu ,sest kahjuks või õnneks selliseid sõnu ei eksisteeri ja ma olen seitsmendast taevas ja see pakub paradiislikku naudingut.
Põhjuseks on kindlasti hommikune ärevus ja Pukk, me tegime ära , me tigime inimese õnnelikuks ja mina olen sellepärast otseloomulikult rõõmus. See komm mis ta andis , ma praegu hakkasin mõtlema, et see polnud lihtsalt komm :D See oli täis emotsiooni Oravake...haha täitis mu kõhu ja päästis näljasurmast ,hahaha enne söögivahetundi.
Peale kooli kõndisin koju ja avastasin ,et mu eksistents muutub mõtetuks kui ma ei jookse tagasi kooli ja lähe Krissuga koos raamatu poodi.
Taas veendusin ,et Krissu on mu inglike , ta avastas raamatu Eesti vangaletest mida ma niii hullult vajasin uurimustöö tegemiseks. (Maksis täpselt sama palju kui mul rahakotis oli 5 eeku)
Pärast istusime veel kohvikus ja käisime poes ja mis ma temata teeks.
Tagsi kooli teema juurde...mata töööö jeeeeeeeeeee see oli kerge:D Ja frau Dorf läks ka reisle niiet järgmine nädal tuleb ilmselgelt kergem ,siiski ma kardan et feilisin keemia, kuigi see töö oli üleeile ma mõtlen sellest ja kardan.
Kokkuvõtvalt siis jah täna oli hea päev, täna oli elu päev.
(vabandan seosetu teksti eest, lihtsalt saate aru kui hea mul on, ma ei suuda isegi mõelda:D)
Aitäh!

Miski ei paku rahuldust. Tahaks lõhkuda kõik ära ja ehitada uuesti ümber ,et jälle lõhkuda. Kisada tahaks ,mis mul puudu ooooooooooon noh?
Ma ei emo, mul on normaalne tuju ja järsku ma pla -hva -tan noh, kurat.
Terve päev selline ja pidevalt kuskilt tuleb see võtmefraas,, ära ärritu siis''. Aga kallikesed ma ei saa ma olen tasakaalust väljas ,pea ei tööta ja adekvaatsus on 0.000000...0 .
Liisa sai täna kannatada ja Kerstin ja Krissu ja no hahaha visake minnd leivaga noh. Ma luban.:D
Elage see aeg üle, see läheb kohe üle. Mul katus sõidab lihtsalt , saate aru ju ja kui ei saa siis lihtsalt oodake. Ma tean et te viitsite oodata.
Ärge tehke välja, seda te oskate ju nkn:D Mis siis ikka:D
Homme ootab siis Pukki üllatus, ma loodan ,et tänane päev ei möödunud niisama; )

Pole kunagi kartnud niimodi kajakaid nagu täna hommikul.
Oeh , ma ei teagi mis nimega tänast päeva muidu nimetadagi. Ülimalt palju emotsioone, rohkem kahjuks negatiivseid kui positiivseid ja no tugevad emotsioonid kohe ,mitte niisama mõtetu sodi, aga lõpp hea, kõik hea.
Igaljuhul ma ei tea kas kõik polnud üldse nii hull kui mulle tagantjärgi tundus või mind päästis välja ikkagi mu sõbrake ,kui ta just ise ei pea mind nüüd peast soojaks, sest katus sõitis jubedalt.
Ma niii vihkan seda, kui ma närvi lähen...ma annan endale aru ,et nüüd on see ärrituse koht ,aga ma ei suuda kuidagi sellest lahti lasta ja ma muutun nii jobuuuuuks. Mai tea jumala pede, emotsionaalne idikas. Tapaks ära endas selle värdja lõhkekeha ,mis aktiviseerub nii kiiresti, eriti siis kui ma haige olen.
Hull, alles ma olin haige, sain terveks ja nüüd uuesti .Sama lugu Allaniga ja nii istume terve mata koos ja röhitseme. Uskumatu.
Saksakeele tööd ma niisama ei teinud... olin surnud, tühja kõik ja keemia tööst ma üldse ei räägi, ma ei tea ,absoluutselt juhuse asi, ma ei mäleta mis ma sinna kirjutasin ,aga ma ei usu et kõik on jaburus, midagi ikka joppab.
Ma tahaks saada terveks ja ei päikeeeeeeeeeeeeeee välja tuleks, see on ju nii pekkis ,et jälle on pilved väljas, mitte et neid juba piisavalt olnud pole O_o...Kui pole päikest toodab keha palju vähem hea tuju feromoone:D

Agas mis seal ikka...loodetavasti tuleb homme parem päev;)

Ega minu päev nüüd lill polnud. Tavaline ,väsitav. Võrreldes viimaste päevadega oli tänane üsna sitt, õnneks päästis Kerstin ühest Puki tunnist ja ka sakud möödusid lebodes. Üks mõtetu päev ja kohtadel kui ta enam polnd nii mõtetu muutus ta automaatselt kakaks.
Üldse ei tunne ma enam Pukki ära ja issand kuidas ta ajab kohati närvi, see- eest on leitud ühine keel kellegi muuga,kelle mõistmine vare oli raskendatud.
Nägin kaugelt ühte ilusat inimest täna ja vb see oligi parim päeva osa.
Ma olen nohune ja unine, ma tahan magada, ma lähen magama siis ärkan ja õpin millioniks keemia ja saksakeele tööks.

Kahjuks sidudes end elus mõne huvitava asjaga/inimesega muutume me sõltuvateks mõningatest kohustustest , mis pole küll kuskil seaduse näol kirjas ,kuid lihtsalt inimlikul tasemel tuleb nad täita, sest ometigi iga inimene tahab end tõestada teiste silmis, seega peab ta kandma ka seda koormat mis kaasneb selle põhitegevusega/ kandma vastutust mis kaasneb suheldes selle inimesega.
Ei taha kooli.

''Sul on paber püksis.''
Hea päev , päris head tujud ja luckid ja lõpuks lülitas ka Krissu oma telefoni sisse ja me saimegi kokku. Kultuurinädala plakati saime ka lõpuks riputatud ja ma isegi loodan ,et inimestele see meeldib, ma oleks õnnelik. Ja elu on ilus, endiselt. Ja tore ongi.

Mmmmjah ei oskagi anda vastavat hinnangut tänasele päevale, mis oli tegelikult nii lihtne ,aga selline lihtsus omab paratamatult mingit konksu. Tegelt ma olen väsinud , nii väsinud et tahaks minna jooksma, sest see puhastab rõvedalt. Aaa no kell on palju ,niiet jääb ära. Endiselt on matemaatika mu väike valupunkt ,endiselt on lohutuseks raamatud ja mõtetu kritseldamine...
Peaks õppima tegelikult saksakeelt ja muusikat , mis puudutab sakut on muidugi kõik selge ,aga muusika jätab külmaks , no viska mind noaga ,kui seminari kuulamine peaks ahvatlev tunduma..ei..
hah..Väss, aga siiski rahul, sest päevalt ma sain kõik ja rohkemgi veel.

Ooooh saaks selle sita nagu on matemaatika kaelast ära ja elu oleks palju ilusam jälle. Igaljuhul üks korralik päev ,kus sai korraliult naerda ja korralikult mittemidagi teha.
Kultuurinädala plakat on hetkel teine asi mis tekitab peavalu, sest paratamatult käivad mu peas erinevad huvitavad kiiksud ja ma tahan jonnida ja trampida jalgadega...samas pole vist suuuurt põhjust. Igaljuhul kõigetähtsam on sinna veel üllataval kombel kirjutamata, aga see viga on lahendatav, kergemini kui mistahes matemaatika. Matemaatikas ei tohi ju omaloomingit teha...aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa miiiiks??? Niiiii aga homme siis järkasse ja ma loodan ,et päev tuleb ilus ja päikeseline ja , et keegi kellegi ajusid ei VÄ-GI-STA.