Pole kunagi kartnud niimodi kajakaid nagu täna hommikul.
Oeh , ma ei teagi mis nimega tänast päeva muidu nimetadagi. Ülimalt palju emotsioone, rohkem kahjuks negatiivseid kui positiivseid ja no tugevad emotsioonid kohe ,mitte niisama mõtetu sodi, aga lõpp hea, kõik hea.
Igaljuhul ma ei tea kas kõik polnud üldse nii hull kui mulle tagantjärgi tundus või mind päästis välja ikkagi mu sõbrake ,kui ta just ise ei pea mind nüüd peast soojaks, sest katus sõitis jubedalt.
Ma niii vihkan seda, kui ma närvi lähen...ma annan endale aru ,et nüüd on see ärrituse koht ,aga ma ei suuda kuidagi sellest lahti lasta ja ma muutun nii jobuuuuuks. Mai tea jumala pede, emotsionaalne idikas. Tapaks ära endas selle värdja lõhkekeha ,mis aktiviseerub nii kiiresti, eriti siis kui ma haige olen.
Hull, alles ma olin haige, sain terveks ja nüüd uuesti .Sama lugu Allaniga ja nii istume terve mata koos ja röhitseme. Uskumatu.
Saksakeele tööd ma niisama ei teinud... olin surnud, tühja kõik ja keemia tööst ma üldse ei räägi, ma ei tea ,absoluutselt juhuse asi, ma ei mäleta mis ma sinna kirjutasin ,aga ma ei usu et kõik on jaburus, midagi ikka joppab.
Ma tahaks saada terveks ja ei päikeeeeeeeeeeeeeee välja tuleks, see on ju nii pekkis ,et jälle on pilved väljas, mitte et neid juba piisavalt olnud pole O_o...Kui pole päikest toodab keha palju vähem hea tuju feromoone:D

Agas mis seal ikka...loodetavasti tuleb homme parem päev;)