Alles hommikul ma tundsin ennast nii hästi, sellepärast ,et ma teadsin, et Kultuurinädal, minu laps, on terve , ta on 1000000% kontrolli all...ma teen kõike nii nagu peab... sest ma püüan anda endast parimat. Ei möödunud isegi pool päeva kuni ma sain teada, ma ei tee muud kui valeta, valmista aluspinda mässuks, ei organiseeri kõige halvemini ever.
Teate ma ei taha seda uskuda, ma ei taha...Ma tean täpselt mida ma teen ja samuti ma tean 100% ,et ma laon ennast välja, aga KN toob vähemalt 1 naeratuse näole ja minu jaoks on see võit. Kuni mul pole oma loodud peret, lapsi...ma pean üheks kõige tähtsamaks isiklikuks varanduseks oma emotsioone...sest nad on minu omad...aga mõnikord ma ei vastuta nende eest...
Igaljuhul kirjutamise algusest on möödas omajagu aega ja mu eelmine mõte on lost...aga ma tunnen ennast halvasti ja samal ajal hästi....Halvasti, sest ma ei saa emotsioone välja, sest kõik on justkui udus ja samas on mul hea meel, sest...enne kui sa seda ei tunne , sa ei saagi aru millest ma räägin ja jumal tänatud, et sa seda ei tunne.
Ema ütleb ''võta elu kui mängu'' ja ma võtangi aga ka mängu ajal inimesed nutavad ja kardavad ja muretsevad...
Kui võrrelda KN'i lapsega, siis ma ütlen ,et mul käisid abordi mõtted täna peast läbi...aga tule taevas appi... Ma teen selle ära, ometi ei tee ma seda Lennu või ei tea kelle jaoks...vaid enda ja nende jaoks keda see kasvõi tsiipakene huvitab...See on tähtis.
Ma arvan, et kõige õigem ongi taaskord tänada neid kes aitavad ja kes on Kultuurinädala jaoks seal...alati olemas...alati abiks ja toeks.. Ma tänan teid ja ma kindlasti panen tähele ..kõike...kui see peaks midagi muutma.
Koolisüsteem on lihtsalt katki...see on väga katki...
Minu aju on tänaseks katki, meeletult väsinud.