Räägin oma unenäo ühest osast, nimelt osad inimesed(u.7 inimest), nende hulgas ka Liivi, Liis ja Kristiina, olid viidud (vabatahtlikult) ühte ruumi , mis oligi minu mälu järgi (unenäo idee järgi siiski mingi korteri üks tuba vist) meie aula esine. Aga ta oli räpane..olemuselt sama räpane, kui Patarei vangla. Seal oli tehtud enesetapp , sest sellel ruumil oli omadus muuta inimese biomass nähtamatuks ja kuna kõik inimesed seda ei kannata oli võimalus ,et sealt toast enam ei väljuta, see oli ka enesetapu motiiv..inimene ei pidanud vastu...jaa kui see sai öeldud oli Liis juba ühe jalaga toas, siis läks keegi veel jne.jne. kuni väljast olime nähtamatud ,aga toas nägime kõik üksteist enam, kui hästi. Igaljuhul selline imelik unenäo lõik. Põhiline on see, et ma poleks elus tulnud selle peale, et nimetada inimene lihtsalt biomassiks...unenäod on ikka salapärased ma ütlen. Kust kurat nad tulevad?

Päevast ka eksole. Rahulik, liigagi rahulik, üsna passiivne, unine s.t. haigutusterikas. Pole mingit masendust, aga ma lihtsalt ei taha midagi teha... mitte vinguvalt ei taha ,vaid nii :,,Kas sa leiba soovid.'' ,,Ei, aitäh, ma ei taha.'' Täpselt selline loll on ka minu ''ei taha''.
Enne Ivo tunde oli julm, lausa räige kiusatus jalga lasta...aga ei südametunnistus ja midagi veel, mis ma päris täpselt ei tea, hoidis mind kinni...
Ma ei tea, päev nagu päev ikka.