Täna oli mul jälle üks neist unenägudest, millest ei olekski tahtnud välja tulla, mis oli niivõrd hea, et mul polegi sõnu.
Millal oli seda nähtud, et unedemaailm oleks reaalsusest niipalju parem, et ma tahaks surra unes ja millest see üldse tuleneb?
Ju ongi nii, et minu suurim õnn on mu suurim õnnetus või on ehk asi selles, et keelatud vili on kõige magusam või see ei peagi kõik alluma mingitele kulunud seletustele.
Ei saa endast ju üle olla või õigemini hüpata oma varjust üle. Ei saa ja kõik.

Vahelduva eduga kummitab mind ka eilne päev ja kuna elul on omadus edasi minna siis tulebki mõelda sellele, mis siis edasi saab. Mis saab esmaspäeval?
Kas vabandada selle eest, mida ma poleks tohtinud öelda inimesele näkku, kuid kindlasti mitte arvamuse eest, sest see ei muutu.
Ma leian ,et mul polnud lihtsalt seda õigust, kritiseerida inimest ,sest mina ju tea mis sade talle sisse jäi... Kuidas ma võisin taaskord käituda nii mõtlematult ja olgugi ,et Lend ei kuulu minu muinasjutu kangelaste hulka, tal on ka tunded ja pealegi on ta vanem inimene...
Ühesõnaga ma ei tea, mingi süütunne mul ikkagi on ja äkki see ongi märk sellest, et ma polegi kaotanud oma identiteeti, vaatamata viimase nädala närvipingele ja sees kogugenud vihale. MA EI TEA!