Hetkel ma oleks nagu vabanenud oma mingitest piinadest ja ainuke mis ma tahan on muutuda nähtamatuks. Lihtsalt jälgida kõrvalt ja elada kõigile kaasa ja ma elangi, aga ma tahan olla puutumatu üksus... keegi ei näe, keegi ei tee välja... Ma tean, et idiootne oleks seda paluda, sest esiteks on see võimatu ja teiseks , kes ma üldse oleksin kui poleks kellegagi rääkida ja kui ma ei saaks oma tähelepanu kogused kätte.
Samas ma tean täpselt...kui ma oleksin nähtamatu, ma tean täpselt kelle jälgedesse ma päev läbi astuks. Ma tean täpselt, keda ma kummitaks. Aaa no fantaasia fantaasiaks.
Täna oli küll natuke segane päev ja see on ka hea vaheldus, sest põhjuseid kurvastamiseks on...aga milleks... kas sellest muutuks midagi muud ,peale mu tuju... Ei tea mis õnnest ennast jälle tühjaks lasta.. Mille nimel?...
Ei, nii kaua kui on hea ma naudin seda ja kuna ma ei oodanud ,et tuleb selline (hea) päev siis ma ei oskaksi head tuju rohkem hinnata, kui ma hindan seda praegu , peale nädalast veritsemist...
Sweet, aga ma ei lase pingest täiesti lahti...sest muidu sajab lumi uuesti pähe ja shokk on sama, nagu esimesel korralgi.
Adios ilus esmaspäevane päev.