Ilm on tänane kangelane... Nii ilus päike ja pilvitu taevas ja ma pean tunnistama, et päev läks jumala hästi ja see ei tähendagi tegelikult midagi muud, kui seda ,et hea päev on siiani olnud...üks väike tripp linna on veel ees.
Ei saa mainimata jätta, et enne igasugust spikerdamist ma jäin nö. spikkriga vahele... tegelt kirjutasin paar arvu käele aga see tõi kaasa ilge ahelreaktsiooni... Üks õpetaja nägi, rääkis teisele ja nii see levis..aga see oli ka naljakas..okei veidike piinlik, aga nii irooniline ja hea:D:D
Agaaaa me nägime Elisega sisu poolest sama unenägu ja see on ka huvitav nähtus ja oeh... oleksid kõik päevad sellised. Arvestama peab ikka sellega, et hommikul ma ei tahtnud üldse kooli.
Aaaa üks seik oli täna veel... Ivo laseb meid tavaliselt veits varem tunnist ära, aga kuna ilm on nii ilus siis ...maitea me olime sunnitud kella keerama...ega see palju ei aidanud, samas...dunno...

***

Kuna ma ei suuda võtta omaks mõtet ,et kõik on jäädavalt lõppenud, ma elan ikka mõttega, et see on ajutine ja ma tunnen...ma ei saa midagi parata...ma tunnen, et midagi on õhus. Iseasi kas me harjume sellega ja kõik jääb nagu on või .. pole oluline...teate nagu hiinlased ütlevad ''Ja seegi möödub- lühijutuga.''

Lõpetuseks tsiteerin Randrüüti ''Nii süda kui ka hing on rahutud loomad, et vahel ma soovin vaikust.''

Rääkides Randrüüdist..tema juurde sõidangi linna..