Lootuses, et eilne tuleb homme me säilitame selle, mis on kadunud üleeile. Sellepärast jääbki lootus kõigest lootuseks.
Kõik on nii ilmelik ja ebatõene, et ei tea kas nutta või naerda ja see kord for real.
Ma ei suuda seda kuskilt otsast kokku võtta, aga nii nagu siis, nii ka praegu ma kaotan mõistuse, see mis toimub - ei ole õige...või on?

Peab, peab leidma need õiged sõnad praegu, et kirjutada enda jaoks olukord lahti, aga ma ei leia, sest see on nii sügav ja suur, et mul jääbki loota selle peale, et üks väike inimene ei peagi oskama kõike seletada. Isegi kui see on see mida ta tunneb... sest kurat võtaks, pole selget tunnet, on segu...