Mjah filmiblogiks see siin ei muutu sest ma oleksin natuke ebakvaliteetne blogija..pole piisavalt teadmisi filmimaailmast, et kommentaarida kõike mida ma vaatan. Filmidest on saanud lihtsalt osa lohutusest. Mitte, et oleks palju lohutust vaja, aga ongi nii ju, et kui vaatad filmi siis lülitad ennast reaalsusest välja...mul on nii. Elan kaasa tegelastele ja siis, kui film läbi siis seedin, et mitte mõelda sellele, mis nkn minu mõtlemisest ei muutu.
Ei näe jälle mõtet asjade lihtsamaks tegemisel, sest see tähendaks ju käega löömist, ükskõiksust... Mõni olukord peabki jätma külmaks, sest kõik ei saagi korda minna...aga öelda ''pohhui'' oma elu peale ma ei suudaks... Seega filmid, filmid, muusika ja kõik see haihtub...

''..vaikuski on kadunud,
kõik möödub pöördumata iial tagasi,
truu kaaslanegi rändab võõraid radu,
ta lahkus siis kui Sina magasid.''

U.Alender