Ma ei tea kas ma peaksin midagi seletama, midagi rääkima. Ma ei tea. Ilmset minu õnned ja õnnetused on viimasel ajal põjustatud ühtedest ja samadest kolletest. Asjad lihtsalt ei muutu sõrmenipsu järgi. Nüüd algab uuesti kool ja mu elu läheb sellevõrra huvitavamaks, et ma peaks tulema välja sellest imepõhjatust mustast august, kuhu ma peale KN'i näilise turvalisuse ootuses peesitama jäin. Kõik on kuidagi üksteise sisse mässitud, kõik mõtted ja sündmused. Tunne on täpselt selline nagu mu viimastel kuudel elatud elu oleks justkui kapsapea.
Ma tegelikult ei teagi kui hull või hea mu olukord on ja siis ma istun ja oletan, aga ma usun, et asi ei saa kuigi hull olla... Tead nagu öeldakse '' Usu parimasse, kuid valmistu hullemaks,'' ilmselt see oleks kõige õigem praegu.Peaks äkki TO DO LIST'i tegema.. saaks koguaeg midagi maha tõmmata ja juurde kirjutada.
Let's live in a glory.
Ma arvan, et pole viga...saab hakkama küll selle elukesega. Teist pole antud.
Seda, et tegelikult mul tekkis siin mõte, et peaks kõik ära rääkima. Absoluutselt kõik mis mul on rääkida. Räägiks ennast kellegile nullik. Siis ütleks peale ,et ''mõtle välja mis sa nende teadmistega teed'', tõmbaks kopsud rõvedat CO2'te täis ja alustks uut elu. Laseks lihtsalt emaplaadi puhastus teha ja muutuks 100%'liseks vaimseks invaliidiks, masinaks noh. Mitte, et see nii kergesti käiks, aga võiks ju nii teha. Mul on isegi perfektne ohver olemas. Kellest mul hakkaks kindlasti kahju, aga mis sa teed, keegi peaks ju seda koormat kandma. Ta saaks ju elu võrra rikkamaks, sitt lohutus onju.
Noh tegelikult tuleme tagasi selle juurde, et elu laias laastus on meeletult ilus. Vahepeal kõnnid oma paku peal, siis hüppad kellegi jälgedesse ja jälle oma rajale.
Mõtled kõik inimesed koledateks nagu kuskil laulus oli '' mida rohkem ma õpin tundma teisi, seda enam ma armastan ennast''. Siis avastad, et oled hoopis ise idioot. See on ju suurim fun.
Mega mõnus rahu on.. Fööniks'n'shit tunne.
ai ma vist lõpetan, kuigi ma ei imesta kui ma 2 min pärast uuesti tagasi tulla otsustan...lalala..
Ma tegelikult ei teagi kui hull või hea mu olukord on ja siis ma istun ja oletan, aga ma usun, et asi ei saa kuigi hull olla... Tead nagu öeldakse '' Usu parimasse, kuid valmistu hullemaks,'' ilmselt see oleks kõige õigem praegu.Peaks äkki TO DO LIST'i tegema.. saaks koguaeg midagi maha tõmmata ja juurde kirjutada.Let's live in a glory.
Ma arvan, et pole viga...saab hakkama küll selle elukesega. Teist pole antud.
Seda, et tegelikult mul tekkis siin mõte, et peaks kõik ära rääkima. Absoluutselt kõik mis mul on rääkida. Räägiks ennast kellegile nullik. Siis ütleks peale ,et ''mõtle välja mis sa nende teadmistega teed'', tõmbaks kopsud rõvedat CO2'te täis ja alustks uut elu. Laseks lihtsalt emaplaadi puhastus teha ja muutuks 100%'liseks vaimseks invaliidiks, masinaks noh. Mitte, et see nii kergesti käiks, aga võiks ju nii teha. Mul on isegi perfektne ohver olemas. Kellest mul hakkaks kindlasti kahju, aga mis sa teed, keegi peaks ju seda koormat kandma. Ta saaks ju elu võrra rikkamaks, sitt lohutus onju.
Noh tegelikult tuleme tagasi selle juurde, et elu laias laastus on meeletult ilus. Vahepeal kõnnid oma paku peal, siis hüppad kellegi jälgedesse ja jälle oma rajale.
Mõtled kõik inimesed koledateks nagu kuskil laulus oli '' mida rohkem ma õpin tundma teisi, seda enam ma armastan ennast''. Siis avastad, et oled hoopis ise idioot. See on ju suurim fun.
Mega mõnus rahu on.. Fööniks'n'shit tunne.
ai ma vist lõpetan, kuigi ma ei imesta kui ma 2 min pärast uuesti tagasi tulla otsustan...lalala..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar