Kardan, et sellel nädalal ei leia piisvalt aega, et lugeda ja tunda ennast selle võrra paremini, sest on nii palju asju mis ootavad oma järjekorda, aga pikk see nädal ikka olla saab?

Ma lihtsalt hakkasin mõtlema täna hoopis teistele inimestele, kui muidu..neile kes peaksid olema ammu unustatud või, kui just mitte unustatud siis olema lihtsalt mälu kaugeimas arhiivis. Ma mõtlesin nende inimeste arengule , sellel ajal kui ma neid tundsin. Võrreldes selle pinnapealse teadmisega ,mis mul on neist praegu. Ma ei panegi tihti tähele seda, et need inimesed siiski läbivad suure arengutee. See tundub ju nii iseenesestmõistetav, kui sa nendega iga päev otseses kontaktis oled, seega ma vist teine kord ei teadvusta endale selle jälgimise tegelikku sisu ja tähtsust. Nimelt arenemine ei täheda alati üles ja alla vaid ka vasakule ja paremale liikumist...ja olid ajad kui nad põiklesid ühest otsast teise ja vaatamata sellele, et see põiklemine ei olnud minuga kuidagi seotud, ma olen saanud seda jälgida. Kas põiklemine oli ka õigustatud..seda ma ei tea...igaljuhul ükskõik kust keegi ka ei alustaks ja kuhu ta ka ei jõuaks siis tulemus on ikkagi see, et me kõik jõuame sama kaugele... ja ma ei vihja absoluutselt surmale. Loeb vaid see mis on igaühe jaoks tema lõpp punkt ja see mis on jäänud lõpu ja alguse vahele...kuid alati ei pea ütlus ''Mida rohkem, seda uhkem'' paika...

Ärge küsiga..ma ei tea, miks see kirjutis siia ilmus:D