Elu võtab ikka ootamatuid pöördeid ja mõnikord ma vaatan tagasi ja mõtlen, oli see kõik päriselt või mitte, aga oli ju, sest muidu ma ei seisaks praegu siin. Ma tunnen mingit õrnust mineviku vastu ja mul on usku tulevikku, kuigi tulevik pole kunagi olnud minu jaoks olnud saladuslikum kui praegu. Elu on vähemalt mingiks ajaks loksunud nii paika, et see ei ole muutunud millegi võrra vaesemaks või rahulikumaks, aga rahulikult põnevamaks. Mõtlen iga päev Tartukatele ja eile nägin Liisat, ilmselt näen ka homme.. Käimas on KN ja mõtle Kessu, see on juba nelja aastane. Ühesõnaga homme on selle lõpetamine ja mind kutsuti sinna - suurte kõhkluste ja kahklustega ma siiski lähen ka, sest rebides KN'i KSG kontekstist lahti on see mulle ikkagi oluline.. Ah dunno.
Kevadiselt hea on olla...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar