Iseenesest, pole mul mitte midagi sõbrapäeva vastu, teisest küljest ega ma sellest suurt numbrit teha ka ei oska. Ei näe mõtet postitada feeissbuugi seintele ülistavaid armastuskirju, aga ega mind need kirjakesed ei häiri ka... Asi on ju selles, et neid, keda ma armastan, armastan ma nii või teisti sõltumata päevast ja tunnustada sõpru ja muid olulisi inimesi võib ka muul ajal.
Ma lihtsalt jauran oma tõredast tujust. Päris keeruline päev oli ja üks parimaid aegu oligi hommikul, kui Gusti siin käis. Ei midagi suurt, aga vahva. Lihtsalt vahva inimene.
Mingi hetk läks närv mustaks ja praegu on see taastumise aeg, kui ma tegelikult juba päris väsinud olen... Unustan asju ja... ja just tänu sellele ei saada inimestele infot tervikuna vaid spämmin nende postkastid umbe.
Muidu on endiselt elu suur lill ja kindlasti mitte kaktus. Homme on siis Rasmuse juures hängimine, mille nimel võiks elada veel ühe pika tööpäeva üle, kuigi mul poleks seda päeva pidanud olema, aga üks meist, kolmest musketärist on minu meelest veidi iiga tõbine, et teda tööle tulema sundida.
Armas.
And who am I to tell you that I would never let you down
That no-one else could love you half as much as I do now
And who am I to tell you I'll always catch you when you fall
Well I, I wouldn't be myself at all
That no-one else could love you half as much as I do now
And who am I to tell you I'll always catch you when you fall
Well I, I wouldn't be myself at all
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar