Kunagi, mõni aasta tagasi ma rääkisin nii mõnelegi inimesele, et ma usun, et olemas mingisugune universaalne lahendus kõikidele probleemidele, aga ta on nii lihtne, et selle peale on raske tulla. Täna ma tean, et isegi kui selline lahendus on olemas tuleks alguses kõik olemasolev allutada mingitele printsiipidele, muidu ei saaks see ''lahendus'' kuidagi toimida. Ta poleks nii universaalne, kui kogu maailmakorraldus oleks samal kujul, millel on praegu. Ma arvan, et kuna minust füüsikut ei saaks juba eos siis metafüüsikast võiks siiski veidi unistada.
Miks mul kogu see asi meelde tuli on Leibnizi monadoloogia. Tema aga taandaski kõik monaadideks, et arvutada välja valem, mis oleks vastus kõikidele moraaliküsimustele. Ma ei teagi, kas oma taandamistega ta siis jõudis lõpuks vastusteni, aga kuna inimkond endiselt vaevleb probleemide käes, ma eeldan, et Leibnizi elu jäi veidi liiga lühikeseks ja vastused on endiselt kuskil õhus.
Kuna mu aju ei lakanud töötamast täna, siis loengutes oli palju mõtteid lõplikusest. Jutt, mida ma kuulsin tundus kuidagi lõplik ja mitte päris ainuõige, aga teooriate taga seisid punktid, kuigi mulle tundub, et paljud nendest teooriatest ongi jäänud lõpetamata ja noh loomulikult pole kõik lõplik, minu jaoks pole lõplik, sest elu ja maailm ja kõik see jant jätkub pidevalt. Ma ei ole mingis deepshit meeleolus, aga ma mõtlen ja ma ei suuda ja samas suudan ikka küll luua teatud seoseid mulle oluliste asjade vahel, lihtsalt mitte lõplikult, mitte nii, et kui ma täna enam ei mõtle siis ma olen rahul sellega, mis on mul käes, aga nagu Rasmus ütles, ilmselt ei ole minu monaad veel nii arenenud kui ma tahaks, aga nagu nendele substantsidele omane- see siiski püüdleb. Teisisõnu on appetitio päris suur.
Hea päev oli kokkuvõttes, muidugi oli ja tervis on ka palju parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar