Thanks mom ,ma olen tujust ära ,et mitte öelda et ma olen hüsteeria piiril. Jah sa oled ju meil temperamentne ja sa kujutad ette et kuna oled vanem meie kaheinimese peres ,et sa ei pea oma kõnepruuki üldse jälgima. Muidugi olen mina liiga loll ja mina ei saa asjadest kunagi aru. Kuidas ma ei tulnud siis selle peale ,et sul on jälle õigus ja tegelikult alustasin mina, sellega et olin rahulikult oma toas. Muidugi. Ja tead ma ei jää täna magama nkn...See on alati nii kui me tülitseme ja istun jälle nuttes voodil. Tülitsedes jäävad mul kuidagi eriti need solvangud meelde...ja siis ma ei saa jälle aru sellest ,et kui mina üritan enda heaks säilitada rahu ,siis tema viib mind nii välja et ma luksun veel poolteist tundi ja ise jääb rahulikuks ja kordab et mina vait jääksin ,kuigi ma suhteliselt siiski kontrollin oma sõnu ja ma mõtlen ka seda mida räägin. ''Sa oled ju nagu oinas, sinuga on mõtetu vaielda.'' ja nende sõnadega ta jääb ikkagi oma arvamuse juurde ,kuigi just oli saanud tõestuse, et see on bullshit millest kõik alguse sai. Tal on hirm ,et niipea kui ta tunnistab vea, kaob ka autoriteet...psühholoogia- tal peab ju olema kindel positsioon. See poleks õige tunnistada. Ja siis ta peab mind hulluks kuna ma ei suuda saada kohe üle. Homme on mul natuke tõrjub olek ,mingismõttes ükskõikne ,aga ema hakkab läbilillede soosima mind ise ta seda ei märka aga siiski alateadvuse tasemel ta ju mõistab homme ,et viga on viga ja see tuleb lahendada. Jaülehomme saan ka mina arvatavasti üle, ma ütlen pohhui ja see kõik aurab ära. Reeglina on nii aga ma ei tea ju....haha..ma ei imestaks kui ta nüüd ise solvuks veel..niisama silmakirjalikuse jaoks.