Mul on üllatavalt ükskõik..kui aus olla mul pole tunnet, et ma ei suuda enam vm..mul on pohhui..on ja on. Vahepeal ma tahan hommikul jääda voodisse ja teine kord ma arvan, et ma suren koolis ,aga see pole niii...Mind nagu üldse ei mõjuta see, et teisted on väsinud ..või äkki nad ka lihtsalt räägivad. Igaljuhul hommik algas mõttest ,et ''Kui tänane päev saab läbi, saab kõik läbi.'' Pole nüüd mõneks ajaks muresid...vist. Ai on küll pisikesed mured -valetasin. Aga no nüüd on nv kui ma olen kodus ,sest ma ei taha näha täna ega homme kastis inimesi, kuulata nende juttu, millel polegi vast mingit mõtet ..see pole eesmärk ja kõigele ka oma aeg. Täna pole peoks aega..täna on puhkamine. Vaatan paar filmi,mõtlen, kuulan muusikat ja magaaaaaaaan.
Sünnipäevani on jäänud 13 päeva vist...ma ei tea miks see meelde tuli...Ma valetaks kui ütleks ,et sünnipäeva ma ei armasta ,aga ma tavaliselt ootan vist natuke paljut- ma ei mõtle kinke..need pole üldse olulised ,aga see eest ei lähe mulle korda kui inimesed unustavad mu sünnipäeva ära...mitte kõik inimesed..vaid üksikud,nn. minu inimesed ...haha siiski enamasti nad mäletavad ...aaaaaano sinna veel sitaks aega ka, niiet ei tasu sellest üldse mõelda.