Tänane päev tõestas mulle taaskord ,et on asjad mida ma tean nagunii,mis on lihtsat paratamatud ja niivõrd loogilised. Hommikul läksin matasse ,järetöösse, kus selgus et kõik on korras ja elu on ilus nagu arvata oligi...saadaru teist moodi poleks saanud olla...alati on sitast välja tuldud ja praegugi pole erand. Kirjanduse kursuse sain ka 4 ja noh nii see ongi.
Ma teadsin ,et näen täna teda peale kooli,kuskil alatedvuse tasemel teadsin..ma olin kindel, ,aga täna oli mul suva ma olen vist saanud kõigest üle korraks käis jõnks ja tekkis dilemma - kas minna rääkima või ei....mingi hetk pidin kahetsema, et ei läinud ,aga nüüd kui ma olen kodus ja kuigi põsed on veel külmad peale õue siis mõtlen, et kahetseda pole midagi. Osad asjad lihtsalt peavad jääma tegemata... ei tea kellel oleks sellest parem kui ma oleks rääkima läinud, kellel? No oleks jaa korraks hea tuju tagasi mitte ,et see niisama paha oleks ,aga see oleks illusioon... seda on raske mõista, ma saan aru, keeruline...juhtub, aga läheb üle? Ma tahaks koguaeg lihtsalt näha ,mitte oodata päeva mil ma jälle tean ,et nüüd, kohe...lihtsalt kaugelt vaadata, jälgida.Samamoodi nagu ma tahan olla kurkal ,et lihtsalt istuda sillal ja vaadata järve...istuda-vaadata. Mul pole vaja õnneks rohkem. See on liiga vana lugu sellest peab saama üle, rääkimine tooks esile nostalgia ja see ei ole hea...
Ma olen väsinud lõputust mõtlemisest..just konkreetsetel teemadel..mõtleks ma veel midagi uut välja ,aga ei ma tean kõike isegi... ja ükski asi mida ma teen pole vale, mõnikord see lihtsalt pole õige ,aga ei mingil tingimusel vale ja just selle arvelt ma kasvan ja õpin.
Äkki on asi selles,et ma olen lihtsalt väsinud, nagu ...füüsiliselt. Ja mu aju ei suuda tänu sellele kainelt mõelda, õhtul tundub ju kõik teistsugusem kui hommikul.
Äkki see oli lihtsalt lõputult pikk päev, aga seljuhul oli see lõputult pikk ja hea päev, kuigi lõpu ma lõikaks välja ,sest midagi on väga valesti.