Täna oli kodune päev ja no ei tahagi kooli, ikka üldse ei taha...saku ja keemia panevad muretsema.
Aga no saab korda, kõik saab korda sest isegi mata ma sain korda! *nii ma siis ergutangi ennast*
A no igaljuhul kirjutan ära ja jätkan õppimist.
Mõtlesin siin ühest inimesest,kes oli kunagi väga lähedane ja no teatud põhjustel suhtlemine meie vahel katkes. Nähes teda ma nii aegajalt mõtlen ,millest tema siis mõtles, kuidas sai üle ja kuidas see mõjutas ta praegust elu...
Need on vaid minu oletused ,aga mulle tundub et see inimene jäi elus millestki väga tähtsast ja ilusast ilma. See aeg mis pidi olema selle ilusa alguseks kulus millegi musta ja närvilise peale. Aga tollest ajast oleks saanud kirjutada raamatu ,kuna see oli karm..liiga karm, kuid vaevalt leiduks sellist sõnameistrit kes saaks kõike sõnadesse panna... Tegelikult ei tea üldse miks ma hakkasin selle mõtlema ,tõsiasi on see ,et ..tõsiasja pole...