Ma olen surmväsinud. Pool päeva olin llihtsalt surnud, uimane ...külm ja teise poole tsillisin kevadkontserdil. Vaatamata sellele ,et hommikul ma peaaegu ,et vandusin ,et lähen koju niipea kui võimalus ette tuleb , ma siiski tsllisin koolis niikaua kui see võimalik üldse oli. Täna ei tundunud isegi aula toolid ebamugavad.
Huvitav on ikka tsillida oma mõtetes ja vaadata, jälgida teisi. Ma võin püsida nii päeva võib-olla isegi nädala ,aga varem või hiljem tekib küsimus , milleks? Kelle jaoks ma olen tujutu ja mõtetu? Samas kelle heaks ma siis tujutsen? Teaks alustuseks ise mida ma tahan. Igaljuhul nii omas mullis möödusid kõik tunnid kiiresti, sest polnud mingit suhtlemisvajadust. See on kindlasti pluss.
Mu plaan on siiski hoida keskmist (pigema madalama poole) profiili ja unistada sellest ,et tuleb päev kui ma magan uuesti välja. Teiselt poolt mu plaanid ei pea viimasel ajal hästi paika arvestades tihedaid tuju muutusi.
Pole üldse normaalne minna magama kell 3 ja seda suht iga öö, samas on see nii tavaliseks muutunud, niiet ma ei tee sellest draamat ega üldse suurt asja , nagu siis kui olid esimesed unetud ööd...see oli siis umbes poolteist aastat tagasi.
Ja isegi uudis ,mis oleks mind üldjuhul siiski kurvastanud meeletult jättis võrdlemisi külmaks. Muie, kolm küsimärki pea kohal ,aga seda ka hetkeks.
Ma ei tea, vaatab siis mis homne päev toob...