Kuna see ufogamster ikkagi häiris mind, ma saatsin ta tagasi kosmosesse. Milleks siis nii palju näljaseid endale blogisse.
Mis on, see on ja midagi ei saa parata, küllaga saab muuta või aeg teeb nii kui nii oma töö ära ja paneb kõik paika.
Imelik ükskõiksus ja rahu, veidike meeleheidet ja mõningate aspektide mõistmisest loobumine...see on minu tänase tuju retsept. Ja mis sa teed...?
Tuli sõnum, et prillid on valmis ja kui lähebki hästi ja ema satub homme ülemistesse siis toob nad ära, kui aga läheb natuke vähem hästi siis saan nad nv-l kätte..seega igal juhul läheb hästi.
KN on juba nelja päeva pärast...juba järgmisel reedel ma ärkan ja mõtlen:''Mis nüüd?'' ,sest elu on mingil määral tuksis ...
Nagu kord ja kohus ma olen peaaegu läbinud 5 põhilist tasandit : võitlemine, eitamine, viha, depressioon ja leppimine...
Tegelikult ma olen eelviimase ja viimase vahel...ja ma ei taha leppida, sest kui ma lepin, ma olen nagu nemad, kes nad on oma unistused musta karpi pannud, aga ole suutnud karpi kaotada, sest on vaja veel teiste unistusi, et karp täis saaks.
Ma olen leppinud sellega, et kõik inimesed polegi nii head, kui ma uskuda tahtsin, aga ma ei aktsepteeri sõjaaega meenutavat inimlikkuse puudumist, kus näljahäda pani inimesi omasuguseid sööma. Ma eeldan siiski ,et see ei ole õige ja sellega leppimine ettekäändest, et see ongi elu oleks liiga hall ja läbipaistev...
Jah.