Nu veeeits on veel jäänud ja siis on ze end ja siis on niiii lamp. Kui koledasti see ka ei kõlak siis ...kui kool lõppeb siis saab sitast lahti ja kui hästi läheb siis ei näe nii mõndagi ''toredat'' inimest suve lõpuni. Ja ''toreda'' all ma ei mõtle midagi halba vaid pigem mõtlen inimest keda silm on väsinud nägema või inimest keda ei taha näha enda säästmise mõttes.
Tegelikult ma ei tea vb ma dramatiseerin peas üle, aga iga aasta muutub ülmemaks... ma ei taha tulla esimesel septembril kooli, sest ma tean, et osasid ma seal enam ei avasta.
Nii nagu ma nutsin siis kui Harriet pidi dokumendid välja võtma, nii olen valmis nutma igaühe pärast. Asi pole ju nutmises...asi on sellest, et mis iganes aga eriti vanad...kõik me oleme üks.
Vb olen ma vanamoodne selles mõttes, aga mul on kahju. Ka Hanna-Mariast... temagi vana kala. Noh neid inimesi on veel...siiski... öelda, et me nkn kohtume ei saa... Mõtled, et mis takistab suhelda, aga kui elu edasi läheb siis eks inimesed kasvavadki lahku...
Kool on minu jaoks mingis mõttes nagu mälestuste surnuaed vm. Ma ei suuda võtta seda kohta puhtkujul haridusasutusena, ei suuda käia seal niisama üles ja alla.. alati ikka mõtlen ja püüan jätta meelde kuidas mingi koht lõhnab (va peldikud, seal ma üldjuhul aega ei veeda) ja kuidas mingi terpiaste kulunud on... Veides aga omamoodi oluline. Ma lihtsalt tean, et kunagi hakkavad need mälestused meelest minema...
Tegelikult on see meeletult armas, kuidas kõik kõigile kaasa elavad ja kuidas inimesed tunnevad siirast rõõmu...
Pisikesed asjad, aga nii väärtuslikud... sest ma usun et need on ehtsad ja puhtad hetked.
Ma tahan öelda seda, et ammu kulunud tõsiasi on see, et pisikesed asjad on määravad, aga et seda tunda ja tunnistada tuleb läbida mingid elulõigud... siis unustada jälle see tunne, et iga kord saaks taasavastada...

Mõte jookseb koguaeg kokku ja lahku, niiet ma ei viitsi isegi ülelugeda... täna on nii...

Normaalne ma ei kurda... üleeile hea proov, staap. Eile lõppes telefonivaba elu. Täna lebon enamusajast... päris hea tunne tegelt.
Mis puudutab telefoni siis mul pole siiski paljusid numbreid enam ja ma ei tea..ma loobun wap'i seadistamisest.. feilin rõvedalt:D

Eurovisiooni võitjaga olen ka rahul...
Noh las eluke veereb..

misunderstood

Lihtsalt sitt päev ja see lõpp eriti.. mis mõttes meil nii ''hea'' klassijuhataja on..dou.
Lihtsalt kuul pähe sõna kõige tõsisemas mõttes... nii väsinud igast jamadest kuhu ma tahtmatult satun.
Tegelikult on pisikesed äpardused, aga nii tobedad, et see viib igasuguse enesetunde alla. Ma olen lihtsalt feil.
Usun, et ega ükski asi niisama ei juhtu, teenisin järelikult ära, aga samas... kas ikka teenisin?
Lihtsalt vigane inimene.
Nii sitta päeva pole KN'st saati olnud ja ma ei saa üldse aru... identiteedikriis on järgmine staadium.
Ja ma olen vihane enda peale ja samas nii mahatallatud, et mul pole lihtsalt jõudu emotsioneerimiseks.
Noh edu mulle siis...

On mälestusi mis põhjustavad eriliselt õrnu tundeid ja need tunded suruvad ikka päris võimsalt põlvili, aga paganama meelitavad tunded on need.

Mõtlen, et mul on vist meeletult suur karmavõlg..

***

Kõik sõnad, mida ma olen vähemalt tunniaja jooksul ürtanud siia kirjutada kaotavad oma väärtuse, sest see mis sees toimub on sisukam kui labased sõnad.
Samas pole seest ka eriline tornaado läbi käinud, niiet ma ei tea mis minuga toimub... ilmselt eelmise elu järelnähud..minevikuinimeste mõjutused olevikule vm.

Ma ei taha midagi kirjutada:( (aga kirjutan ikkagi)
Võtsin kätte telefoni ja mõtlesin ''Vähemalt ei jätnud laupäeval midagi kuskile maha''- seejärel vajutasin nupule, et kella vaadata ja mida ma näen..tra..
Pildil on minu telefoni ekraan ühesõnaga..vaata ja imesta... Siis tuli meelde, et telefon oli olnud samas taskus, mis jäi auto ukse vahele... järelikult sai telefon paraja mataka... Scheisse, ma armastasin oma telefoni ja see oli ainult 2 aastat vana... unglück veits. A noh, ei tahaks väga materjaalseks muutuda... see on kõigest asi. Mis siis, et üks mäng oli megahea. Õnneks lõppeb kooliaasta ka niiet ega enam niipea ei tule neid igavaid füüsikaid.
Päev muidu... noh ülemõistuse heaks päevaks ei nimetaks, aga sisetunne on siiski väga hea. Puhanud ja vahepeal küll omas mullis, aga täiesti kaine mõistuse ja suht hea tuju juures..
Ühesõnaga, arvestatav päev.
Nüüd on aeg taaskord pühenduda muusikale.

lenda linnuke, lenda kuis tiivad kannavad

Juhtus see, et nv muutis nii mõndagi ja ma julgen öelda, et ma olen jõudnud lõpuks enda juurde tagasi ja olen absoluutselt vaba hing. Vaba mitte küll kohustustest või vastutusest vaid mõtetest, mis võisid viimse hetkeni veel natukene kummitada... Imelik ja samas imeline nv. Huvitavad unenäod, kohtumised... kõik see aitas nagu põhitõeni jõudmisele kaasa...Selle tõeni, mida ma teadsin, aga ei teadvustanud. Mu pea on lõpuks nii värske...vaatamata väsimusele on see avatum, kui kunagi varem.
Eile oli üks parimaid STAAAAAPE mis eelmisest suvest saati toimunud on.
Esiteks täiskooseis. Teiseks proov. Kolmandaks Karli sünnipäev ja tegelikult veel meeletult palju asju sinna juurde... meeletult. Igavene trippimine ja kokkuvõtteks sirkli juurde maandumine... seda siis mitte täiskoosseisus:D
Ma ei oodanud sellist nädalavahetust ja ma olen üllatunud jaaaa ..sellised päevad, hetked toovad tagasi ellu ja näitavad, mis võiks olla oluline ja mis on tegelikult päris, mitte hetkeline reaalsus ja illusioon vaid ehe ja käegakatsutav.
Väga VÄÄRT ühesõnaga. :)

''up the hill, down the moutain'' kuskil lugesin eile sellise lause välja...päris hea..aga tänase kohta see ikkagi ei käiks.. kui kõiks siis see oleks veits vastupidine.. ehk siis ''up the moutain...'' , sest medalil on 2 poolt.
Päeva algus oli meeletult hea, sest vaata mis ilm väljas oli ja füüsika jäi ära, mis saab olla veeeel parem. Vahepeal keeras koolipäev tagumikuga minu poole aga ma kickisin seda ass'i ükskõik kuidas see välja ka ei kukkunud..:D Noh need muusika ja mata tunnid olid veits lollakad, aga ma ei saa öelda, et nad midagi rikkunud oleksid..Tikkrilt sain pai.. või noh ''kes ei mõistnud lugeda see sai tukast sugeda, see kes kirutas raamatust välja kõik tehted, aga ei viitsiud neid lahendada sellele ta tegi pai...''
Keemia ajal tuli akna taha jälle prügiautu, aga noh täna polnud niiii naljakas nagu eelmisel korral..
Küla saksa oli veeits mõttetu ja uimane, aga ma ei nuta. Toitsi järka oli pikk, aga hea...kohe tõesti hea... õnneks oli liis, ints ja TIIA ka seal... we had fun:D Lõpuks sain jutustatud ja me suundusimegi Kehrwiederisse... funfunfun... Cirkel oli ka seal...
Mulle meeldis..maitea...
Läksime koju ja teepeal astusime 21.kooli statkalt läbi... kuulasime veits mati lugusid ja jah... kotttta!
Aga jah see medali teine pool on veits kurb... seda just sellest Jaak Lõivukese surmast ja noh puuetega inimeste nägemisest... olgugi, et see kõik ei puuduta mind otseselt, siis kaudset puudutust ma tunnen vägagi hästi...läbi väsimuse, surub nähtu ja loetu mulle vägisi tõsidust peale.
Tõsised mõtted tulevad pähe... aga päeva see ei riku... sest mõtted ja tunded on seal kus nad on, aga päev oli vääääärt...
Kirjutasin kiiresti ja pooletoobises kõnes..sest ma kiirustan...kuhu ma kiirustan ma ei ütle, et keegi naerma ei hakkaks... aitäh:D:D

http://www.raamatud.ee/product.php/0699086,1

Jälle veits väss...
Mõni asi läheb ikka nii valesti...
Pead ikka norgu ei laseks...
Hästi soe ja mõnus on...
Oleks kool läbi...
Pole midagi kooli vastu ka,
aga kui läheb persse,
siis tahaks peatust teha...
Okei, kõik pole persses,
aga piisab ka sellest,
et hakata varsti kurvastama...
Homme on muusikas töö...
Olen tubli,
lähen õppima...
Nv.'l peaks saama üleloomulikud jõud,
et handlida kõike,
mida handlida annab...
Teen ära või suren, kevad 2010.
Muuseas ma pean vabandama,
et ma ei saa geiaalseid
(hea kirjaviga..tegelt on geniaalseid)
pilte TIGUST ja
sirkli seljast ...
mul pole arvuti- ja telefonivahelist juhet.
parim lugu mis kummitada saab on ''pilvede embuses''
nojah... was ever...
Mul on muhk peas:(

Vaatasin väsimuse leevendamiseks ka filmi..''The Holiday''-d, et olla täpsem... ja kui keegi satub selle filmi peale siis ei ole mõtet otsida meeletut kunsti... lihtsalt lõõgastu ja tunne ennast mugavalt.
A noh üks monoloog jäi kõrva... mis iganes mulje kellelgi ka ei jääks... ma ei oska jätkata, sest ''go to hell'' ei oleks vist ilus...noo igatahes... this is how things work...pardon kui see on ainult minu elus nii...

Iris:''I understand feeling as small and as insignificant as humanly possible. And how it can actually ache in places you didn't know you had inside you. And it doesn't matter how many new haircuts you get, or gyms you join, or how many glasses of chardonnay you drink with your girlfriends... you still go to bed every night going over every detail and wonder what you did wrong or how you could have misunderstood. And how in the hell for that brief moment you could think that you were that happy. And sometimes you can even convince yourself that he'll see the light and show up at your door. And after all that, however long all that may be, you'll go somewhere new. And you'll meet people who make you feel worthwhile again. And little pieces of your soul will finally come back. And all that fuzzy stuff, those times of your life that you wasted, that will eventually begin to fade.''

Jack Black on jumala geniaalne... hea miimika on tal;)

AISKRIIIIM

Põletan küünalt kahest otsast. Valgust kuipalju, aga kas seda mul vaja ongi?
Huuh.. tean..sitt päev..lihtsalt sitt päev, vähemalt tuju on korras, tuju on isegi päris hea.
Lihtsalt väike ebaõnn, aga mis sest ikka muutub...

..vässu

What to do when drugs don't work:O

Kui ma suudan päeva lõpuks mõelda lahti paar omavahel seotud pähklit ma panen endale mõttelise ausamba. Naljaga ohates ma ütleks ainult seda ''mu jumal kuhu ma jõudnud olen'' ise ka ei usu ju. Kui kõik taandub, kui kogu tuhk sündmuste näol langeb lõpuks maha, siis ma seisan üksildaselt ilmatult suurel väljal (mitte ''kui'' vaid ma seisan sellel praegu) .Väljavaated on ju ilmatud, aga ma olen selle keskel üksi. Ei ole enam probleeme, aga ei ole ka põhjust joosta ja karjuda üüratust õnnest, sest algused on algused ja nad algavad reeglina 0 tasandist. Oma absoluutses eelarvamuste vabaduses on hea, aga üksindus ja üksildus on ikkagi hirmutavad, sest ma tean väga hästi, et kui mul parasjagu mingit kriisi ole, siis üksi on mul igav või kui mitte igav, siis mul lihtsalt pole mingit üllatusmomendi tunnet, ja ka kriisis ei ole üksi olemine just alati suureks sõbraks osutunud.
Tänane mõtlemisvaev seisneb otsustamise taga...nimelt ma peaksin mõistma, kuidas oleks miski parem...kuidas panna asjad toimima lähtudes sellest, mis mul on. Kuidas leppida üksikul väljal seismise tundega. Asi pole üldse füüsilistes objektides kinni ja see tuhaväli ei ole ka reaalselt eksiteeriv..see on kõigest tühipaljas seos, mis väljaöelduna ei küündi pooltki õige tundeni.
See on null, null seisund, mis ei kaldu ei miinustesse ega plussidesse ja kui ma oleksin suuteline panema paika kindlad sihid (klassi lõpetamine ei tule kõne allagi, sest see on loomulik elu protsess) ja valima sihtideni jõudmiseks kindlad vahendid, väärtuste näol oleks kõik väga omal kohal... Ei oleks enam lihtsalt ''üks päev korraga'' vaid sellel oleks mõte.. Ma ei välistaks ka seda, et mingi mõte on juba kuskil alateadvuse soppides olemas...aga ..this is not enough. Mul on niivõrd palju inspiratsiooni, aga pole rakendust. Passiivne tuupimine ja uurimistöö kirjutamine ei ole vahend inspiratsiooni väljundamiseks... siin ongi konks.
Kui nüüd muutuda väga väga väga ausaks ja tänulikuks, siis mul pole põhjust vingumiseks, mul ei ole põhjust kurvastamiseks ja seda on meeletult hea tunnistada, sest see on reaalsus. On hea tunda seda, et kõik mis oli on minu jaoks läbi, sest nagu ma juba mainisin olen ma emotsioonide poolest puhas nagu beebi pepu ja ma võiksin vabalt kiruda ja tampida jalgadega maad sellepärast, et ööpäevas on kõigest 24 tundi, aga see pole ju mingi probleem.. seega olen olemas ainult mina ja mind ümbritsevad inimesed (kui oskaks veel tunnetada neid veidi paremini, aga see on aja ja seisundi küsimus, kuid ma üldse ei hakka otsima vabandusi...tean küll, et olen oma tõeliselt kallid inimesed viimasel ajal omaette jätnud ja see ei ole mitte mingil juhul hea ega vabandatav).
Tegelikult siia lõppu jõudes ma jõuangi oma enda tuumani..peas vähemalt... hea. Väga hea..Murrame läbi küll...selles ei pea kahtlema..
Ma ei tea, nina püsti ja suve poole uusi mängumaid ja väljakutseid otsima. Mis te arvate?

'Couse baby when you're lookin' I fall apart

If everyhing was everything, but everything is over...
Everything could be everything..

Kui inimene sureb nutetakse teda taga, istustakse ja oodatakse imet ''ehk tuleb ja ütleb, et see oli ajutine cräpp''.
Kui inimene kaob elust, tuntakse täpselt sama. No juhtub..
Needki tunded kaovad.. a mälipuldid jäävad veidi kauemaks..

Ehk kaovad siis...ehk jäävad..

öüöõüö, suht hea tuju tegelt:D

Igatahes ma kirjutan kella kaheksast uurimistööd ja pole sel asjal ei otsa ega äärt. Koguaeg tuleb midagi uut välja ja mul tekib karvane tunne, et ma kirjutan veel kaua...
A no ma ei nuta... On küll ilus ilm ja tahaks välja, aga eks neid ilmasid tuleb küll ja veel... ei põeks.

Okou there was a monster in my head, he ate my heart out and then my brain...

Oi oi.. täna olin kõige soojemates suhetes oma uurimistööga ja kõige külmemates Office' programmidega, sest need junnid keerasid halastamatult 4,5 lehte minu tööst pepusse... nüüd siis otsi süüdlast. Mis siis ikka..kuskile ma olen jõudmas ja pole viga, jätkame positiivses laadis ja ennäe saabki homseks lõunaks valmis. Prillid ees ja harilik suus.. nagu alati, aga effektiivselt.
Sellega ma tahan öelda seda, et homse koolipäeva ma jätan vahele ja jätkan uurimistöö lõpetamisega, sest juba teisipäeval ootab Kall seda enda kätte... noooooh ma loooodan nii väga, et saan hakkama. Ütled et lootusest pole kasu? Aaa ütled, et tööd peab tegema...nojah.. eks ma teen, aga pika peale olengi hakanud arvuteid kartma... et jumala eest valele nupule mitte vajutada..
Mis puudutab kõike muud kui uurimistööd, siis mu siseelu elab täiesti iseseisvat elu...ta läks mõistusega tülli... nüüd nad lobise nii ülearu.

Pisikeste koeruste tegemise tuju...

''Kaks sõpra tapalaval...''

Olla või mitte olla ja kui olla, siis kuidas?
Tegelikult ei ole see kaugeltki päeva põhiküsimus ja isegi mitte subküsimus, litsalt lipsas välja, aga päev oli imeline. Kõik nagu töötaks minu kasuks... kõik, mis ei ole paratamatus, annab mõista, et elu planeedil Maa on täiesti olemas.
Peale parki oli elu ka minu pea peal.. ilmselt pärja pealt oli see elu mulle pähe kolinud...üks jumala lehmake aka lepatriinu oli valinud just tänase päeva mu pea peale kolimiseks..aga kuna ta oli tahakoti parki jätnud, siis ma pidin ta ära saatma..keegi ei ela mu peas/peal tasuta.
Mjaaa elu pole vb veel päris mee lakumiseks muutund, aga ega see päris junn ka pole... vähemalt täna mitte...

ÖÖ..
...võimendab kõiki tundeid.
ÖÖ..
... annab aega.
ÖÖ..
... on parim saladute hoidja.

so much to feel good about

be still, my beating heart..

Müstika... hea päev selline tunne nagu ma oleks näind niiiii paljusid täna ja tegelikult on see sõnulseletamatu, mida on pakkunud tänased hetked- äkki sellepärast ongi müstika.
Nägin üle pika aja Saani ja niii hea, vaatamata sellele, et me ei rääkinud vaid lihtsalt teretasime, aga ikkagi mõlemad vaatasime veel tagasi. Ometi pole nii ammu näinud ja viimasel ajal on kunstikool eriti palju mõtetes mõlkunud. Tõenäoliselt kannab see kohtumine ''mõttejõu'' nime.. aga vb lihsalt luck.
Koolis oli ka mõnus, kuigi tundide osa oli kohati igav.
Liivanurm pakkus shokolaaaaadi , oh seda vip tunnet:D haha nalja teen, aga pean ju jäädvustama selle sündmuse ka siia, ega mälu igavene ole, selliste pisikeste, aga niiiiiiiiii meeletult armsate asjade puhul.
Teatripäev oli minu arvates ka üldplaanis õnnestunud. Tore oli. Tõesti naljakas ja vahva, nii et kohati oli kahju mõelda, et see nii lühike üritus on. Meie selle aasta esimest teatripäeva ma ju eriti ei mäleta, aga ma usun et see on üsnagi õigustatud..mul on teised mälestused...
Peale kooli väike tripp, väike istumine ja väike koju jalutamine ja nüüd on väike väsimus, ees on väike film, mida ma olen kord juba näinud aga kuna ma nkn ei mäleta muud kui seda, et see oli meeletult ilus siis tasub ära.
...ma näen horisonti, mitte tükki sellest.
Siiani on õnnestunud olla mõtetest üle, ilma mõtlemisest loobumiseta... loodetavasti jääb see balanss veel mõneks ajaks ja siis võiks mäkke minna;) Kõike peab olema...

suits tungigu mul' silma

Väsitav, aga päris kena päev... unustuseni tempokas. Nii on isegi hea, kui jõuad teha kõike peale kasutu leierdamise. Siin ja praegu, ei midagi enamat.
Appikene kui hea oli näha koolis neid inimesi, keda ma igatsesin juba pikemat aega.. mis siis, et ainult korraks peale DSD aktust..aga nii head, nii omad näod..
Oh kaunis igatsus...
Igatahes täna ma magan nagu beeeeebi, aga enne seda ma tunnen ennast lihtsalt elusana, vähemalt ma üritan püsida kaine mõistusega inimesena. Ja siis ma loen ennast taaskord unustusse.
Ja ma ei vingu.

Farewell

Now that you've been pushing me I'm close to the edge
I'm losing all patience
I have nothing left
We've been here before
I can't take it no more
I've tried

What would you do?
What would you say?
If you found me gone
If I walked away
What would you learn?

Nii palju küsimärke jääb õhku ja las nad siis olla... sest vastused tekitavad veel rohkem küsimusi, millele ma ei taha enam oma peas vastata...sellepärast, et sina ei suuda neile vastata.
Midagi ei muutu (noh lootus sureb viimasena,aga vaatame tõele näkku ka vahelduseks)...''Kui mägi ei tule Muhamedi juurde, siis tuleb Muhamed mäe juurde.Ja ''mägi ''on otsus, mida ma võin hiljem kahetseda, aga see on minu...ja kuidas saabki liikuda oluliselt edasi ilma riski enda peale võtmata.
Kui sina ei muuda midagi, siis keegi peab seda tegema, sest muidu hakkaks asi kaunis isekaks kiskuma. Mis oleks iseenesest ka kurb.
Ma tean, et see pole minu piir, aga milleks minna piirini?
Nähtud ennegi..ma ei otsi lihtsamaid teid..aga ma ei taha enam ise rajada neid raskemaid... alati olen mina see, kes tagasi tuleb...mkm.. see kord mitte ja olgu ma kõige halvem inimene maailmas siis sellepärast... olgu nii nagu süda ihaldab...
Kui valus ja kui halb poleks mul seda endale ka sisendada, siis äkki on see just see olukord , kus ma pean leppima sellega, et ''kaotades me võidame'' ja kui see pole see ,siis kõik tuleb ise..omal ajal.
Ma olen nii palju öelnud ja nii palju mõelnud ja ma ei arva, et selle sissekandega mu mõtlemine lakkab..aga ma annan viimast korda mõista (endale ja mitte ainult endale), et mul on ,nurgeliselt öeldes, mõõt täis sellest iseendaga palli mängimisest... niipea kui see tennisepall minu väljakule jõuab on vastane läinud...a.la sinu pall, sina tegelegi sellega.
Hea jääb ja halb ununeb..ma ei tea kuidas muud moodi öelda, et ma ei unusta mitte kunagi seda lühikest aega, aga ma ei oska minna selles ajas edasi nii nagu ma läinud olen, ilma ise ennast vigaseks tegemata...sind pole seal, sa vaikid siis kui on rääkimise koht... sa ei kannata minu arvamust, aga sa ei lükka seda ümber ja ma ei taha oletada.
Astusin oma rajalt sinu jälgedesse, nüüd jätan kõik sõnad sulle ja lähen oma raja peale tagasi...tuleb aeg ja kui vaja sa liitud ise..nüüd juba minu teel.
Ma lasen lahti.
Ma jään endale truuks.
Ma ei ütle head aega, aga ma ütlen nägemiseni parematel aegadel.

Kõige paremate mõtete ja soovidega,
J'le

:)

04.04 ÖÖTÖÖÖÖ on selle nimi

Lihtsalt vaata, et sa hiljaks ei jää...

Sel aastal sõpru täis kõik sood ja rabad,

neist kihab mets ja mustab mererand.
Kui viskad kivi, ikka mõnda tabad,
sest kõiki sa ei ole avastand.

...aga noh omalt poolt lisaks selle ka, et ei tasu väga surnuks visata... sama loogika, mis oli Saluveeril..''Inimestest ei tasu teerulliga üle sõita.''

Veits kurvad olid meie viimased tunnid, siiski olid need eelviimased tunnid Ivoga... ja olgugi, et need tunnid on mingis mõttes natuke unised, siis ma püüdsin end täna mõttel, et see mees ei oskagi vist vihastada või pilgata... Lahe inimene..tõesti vinge.
Muidu selline..suht tüüpiline teisipäev, isegi hea teisipäeva kohta... Mu kõhutunne ütleb, et tuleb äkiest kui mitte otseses siiis kaudses mõttes... aga ma luban, et ei nuta...
Täna on jälle veits tihe graafik..aga! praegu on küll private time... ''Meister ja Margarita'' ei oota..Üritasin koolis ka lugeda, aga lugeda igal vahetunnil ühe uuesti samat lehte on nagu mõttetu..mis teha kui keskendumine raskeks muutub?

Millest me üldse rääääääääääägime?

See pilt on nagu minu sisetunne... nagu minu mõtted millegi way sügavama kaldal... ma ei tea ei ole väga dramaatiline, aga veits segipaisunud on mu mõtete ainestikumeri..

Tuul tihtipeale ajab puru silma
ja tolmu üles keerab tuulispask.
Kuid mingi tuulispask ei tee veel ilma-
pask ikka pasaks jääb ja ongi vask.

Enne seda, kui päeva kallale asun, räägin ära selle, mis südamel. Nimelt selle, mis ei andnud ka matas rahu... kuna minul polnud rahu, polnud seda ka Tikkeril, aga see on juba muu jutt..
Ma ei saa aru sellest, kuidas saab mängida siira ja ehtsa tundega.. teha sellest ise endale teadvustamata (või hoopis teadlikult) absoluutne jama, jah just jama ja see on veel üsna pehmelt öeldud.. Ja olgu see minu jaoks pind teise silmas, siiski ei saa ma aru, kuidas kaks inimest suudavad vahetada peeneks mündiks tõelist tunnet.. Kas see on nende tugevus? Kas ma olen loll, et ma ei saa sellest aru, et nii ongi õige? Kas mitte armastusest inimesed ei põlenud seest ja õitsenud väljast, kas mitte armastus ja armumine polnud see mis pani nägema ilusat isegi kõige koledamas...kas mitte tänu armastusele ei liigu ilmas asjad edasi?
Mis te siis teete??? Miks te seda teete...? See on nii südantlõhestav näha asja nii seest, kui väljast... See on nii ebainimlik, aga inimlikult mõistetav... Inimese rumalus on mõistetav nähtus, eriti siis kui sa ise oled rumal ja pole midagi häbeneda... aga ei julgeks ma eos mängida sellega, mis on mulle endale tundunud nii suure kingitusena..teeselda ja veenda end selles, et nüüd sain ka mina selle KINGITUSE... Poleks see vaid nii, et oma mängimisega peletatakse eemale ka see õige ja siiras...Poleks vaid nii, et oma käitumisega ja hooletusega sa põletaks kõik olemasolevad sillad..vähemalt enda poolt..sest siis on endal raskem tagasi tulla.. Egas elu elamata jää, tean küll..aga mina ei saa aru... Armastus on samasugune tunne nagu valu ja ma julgeks öelda peaaegu kindlalt, et inimesed tunnevad seda ühte moodi..no kui on valus ..siis lihtsalt on ja kui sa armastad... sa tunned, midagi rohkemat kui ..ah ma ei tea.. Igatahes ma filosofeerin, aga mõni elab sellest ja seeee on väga mitu korda kurvem, kui Romeo ja Julia lugu sajas erinevas ilmingus...
Tehes lahti enesepettuste ukse sa paned kinni kõik muud ja palju ehedamad uksed. Kas on siis mäng küünlaid väärt? Muidugi tark Randrüüt ütles õigesti: ''Algus on selline, aga eks sa näed, mis imesid võib fantaasia lõpuks teha.'' - siiski minu silmades jääb see valeks.. oh andke andeks.. ja ärge hukka küll mõistke, aga ehtsaks võltsitud naeratused pole ilmselt minu tugevaim külg..kui ma juba sellest räägin. Miks ma sellest räägin? Nooo jah vaevalt, et see minu asigi on... aga ma olen paratamatu pealtvaataja ja millegipärast on see nii kriipiv vaatepilt, just minu silmadele...kõigest vaatepilt...pilt... sama lapik oma olemuselt ja sügav oma sisult...

Aaa noo jah päevast ka eksole... Täna nägin ma Keit Pentust... kohe elus Pentus oli meie kooliaulas..uskumatu... saime teada, miks Maarjamaa on võlgu ja isegi kui palju see võlgu on.:D:D
Ei ma ei tea... Üht-teist huvitavat ta meile rääkis, aga ka sellest infost ma väga kinni ei hoiaks.. Maailm on ju nii muutlik ja tujukas... eriti viimasel ajal..
Kui minna päeva algusesse siis ..noh nagu esmaspäeviti kombeks on.. jäin ma veeits hiljaks.. Lalaiked olid ikka sama lõbusad, eriti siis kui peale 20-minutilist ujet kirjutamist, mulle jõudis kohale, et see pole harjutus, mida me tegema peame vaid DSD'proov'n'shit... sain valmis küll..pole viga. Natuke ootamatu, aga mis seal ikka.
Infovahetunnis sai ka parajat tsirkust jälgida.. õigemini pärast infominutit.. siis kui oli midagi viimsekohtuminuti taolist... see oli midagi REAAAALSELT uskumatut... Nu Larissake on meil veits emotsionaaaaaaalne eksole.
Füüsika.. mmm .. lamp... ja mata oli täis mõtteid. Nendest mõtetest pidin Tikkerile peale tundi aru andma vastates küsimustele a.la nagu ''Mis sinuga toimub?'' ''Sina täna küll tunnis ei olnud?''
Nojah piinlik, mis siis ikka...aga ei saa ma ei üle ega ümber sellest ,mis on minule ühe korraliku punase lapi rolli mänginud.
JEEEEEP...pole paha... aga niiiiiii palju on vaja homseks teha... kohustused..kiireks läheb vist.
Päeva tsitaat tuleb Ehalt pöördudes Pireti selja poole:,, Õeluse hunnik!''

P.S.
kell 20.56 - rõvedalt ilus kuller oli... hahaha, no oli noh..märkismisväärne lausa..suht fun:D

Ärkasin jumal teab mis kell..pärast keskpäeva ühesõnaga.
Vaatasin filmi, tegin meeletult teed ja tundsin ennast vägagi pühapäevaselt.. ikka veel tunnen kui aus olla.. Õppida pole kuigi palju mis teeb elu omajagu kergemaks.
Üks asi on jama... külm on.. eriti kätel..vot.
A ma ei tea..ma olen ikkagi väga rahul sellise rahuliku nv'ga nagu see olnud on... pole veel läbi muidugi ja kes teab mis ees ootab..seni on see väga hea olnud.. jess boss!

Pean unenäost ka rääkima.
Olin koolis ja meil toimusid järjest mingid üritused a.la jazz kontsert ja moeshow ja midagi oli veel ja kõik olid nii ilusad.
Aula oli midagi Vene Teatri ja meie tavapärase aula segu moodi kujundatud...seal oli sametriidega kaetud mööbel..lauad ja toed nagu Vene Teatri loožis ja noh ülimalt hubane tunne tekkis..
Paljud jooksid ringi ja tegutsesid, et ikka valgus oleks normaalne ja heli korras ja tegutsejad olid kõik meie omad... Samas oli meeletult palju külalisi ja mingid žüriid ja mul hakkas seal igav... siiski ma mõtlen, et ma nägin palju tuttavaid ja naeratavaid nägusid... Oma matuste tunne tekkis.
Kui ma juba matuseid mainisin, siis eile ma otsustasin, et ma ei lase ennast maha matta.. aa noh ma arvan et see ei ole üldjuhul mingi blogi teema...mina võtan asja naljaga praegu..ehk lugeja ei mõista..sellep. ei jätkagi:D:D
hehe... vb jätkan hiljem..mine sa tea, mis mõtted veel tulla võivad...

How much can you take?

Oli päev ja läinud ta ongi... aga ta oli igas mõttes rahulik ja väärtuslik ka kindlasti.. Mõni asi loksus paika, mõni on endiselt õhus, aga seni kuni ma ei pea surema mõtetesse ma tunnen, et kõik on omal kohal. Kui mitte kõik siis enamvähem kõik...

Straigt from the heart... elu on ilus..nii lihtne ja tõene see ongi.
Hea on olla soojas kodus, mahl kõrval, sitaks rahvast msnis, kes kõik tunduvad poolunised ,sest kell on veits üle kahe ja samas kõik nad räägivad midagi ja see on niii hea ja oma tunne:D
Tunne, nagu olekski süteemi lüli, aga see on hea süteem sellisel juhul..sest tunne on küll hea...

Ühesõnaga... see oli kaunis igatsetud rahulike tuultega päev:)

Vaatasin täna ''Romeo ja Julia''-t ka muidu... kõige ilusam ja samas kõige südantlõhestavam lugu.. Kuna ma nkn teadsin seda, siis see film eriti ei üllatanud, aga kui keskenduda loole siis... mõelda vaid.. millal see kirjutatud on? ja pagan küll see on alati aktuaalne... kas see siis pole geniaalsus?

F*cker

Ei mõista inimmõisust..ei pea ka..
Alateadvus ja loomsed instinktid teevad meist iseenda timukaid ja ükski psühholoogia tund ei päästaks sind enda eest..
Oh mida iganes... See on nii mäng ja ma olen nii selle sees...
ÜLIM TUNNE!
Vaata peeglisse ja sa näed seal mind... varem või hiljem näed..seda muidugi kõige kaudsemas mõttes..lihtsalt sellepärast, et...
what goes around, comes around:*
Miks ma ei maga?
Äkki sellepärast, et ma vaatasin filmi!
''Closer'' 2004..
see On hea..
tõesti on..esimestest minutitest peale;)

:''NOH TEEME NII...ET meil POLEKS MIDAGI KAHETSEDA''

Oooh,ma olen jälle võlutud Jane Austenist. Hetk tagasi lõpetasin ''Persuasion''-i vaatamist ja oligi järjekordne ilus lugu.
Ma ei saa öelda, et see oleks ''Pride and Prejudice''-st üle olnud, aga noh alla ka ei jäänud.
Eks olegi palju andestamises kinni.
Nii kerge on öelda, aga kas me ka andestame iga kord kui ütleme, et anname andeks...kas me ka laseme lahti iga kord, kui ütleme, et laseme...kas mõtted kaovad, kui ütleme et unustame.
Lasen veits offtopicut..
..nimelt...ma vist igatsen inimlikul kombel...ma vist hakkasin igatsema...ütlesin et lasen lahti ja lasingi, aga ometi pole lahti laskmine sama ,mis unustamine ja kes ütles, et ka lahti laskmisest ei võiks mingil hetkel loobuda. See tähendab, et alati jääb ju uks natukene lahti..alati on mingi takistav faktor, mis ei lase unustada...
Kui sa kord joonistasid midagi paberile... siis see jääb sinna igavesti... sest kustukas ei kustuta ära pliiatsivajutusi. Sa võid joonistada sinna sada kihti peale aga põhi jääb samaks.
A no igatsemine ei anna mulle veel mingit põhjust tagasi tulla ja olla, lihtsalt öeldes mul pole alust ise tagasi tulla. Mul poleks mõtet?
Maitea nv ja vaba aeg annab nii palju mõtlemisainet seega filmide ja raamatute vahepeal ma olen segaduses...

Now you're gone, there you go- somewhere you're not coming back

kahjuks või õnneks...ah tont seda teab...

homogeenne elektriväli

...oled alati vaadanud, aga pole kordagi näinud.

Ei tea, kas asi on selles, et ma endiselt ei suuda mõningate asjaoludega leppida või milles, aga ma tunnen ennast kohati väga ilmelikult või noh mul on mingi tunne nagu mu mõtted kohtuvad kellegi teise mõtetega, seda on üldjuhul raske seletada, aga mingi side nagu oleks ja ma ei tea kas ma olengi selle välja mõelnud??? Oleks see üldse võimalik...kui oleks ma roniks igale poole oma mõtetega.. Ma ei taha lugeda teiste mõtteid, aga ma tahaks mõnikord saata oma mõtteid teistele:D:D Tõsiselt. Ilgelt lahe oleks:O
Igatahes, täna on mõnus päev...mul on tunne nagu ma oleks terve päeva olnud mingis mänguri rollis... Esiteks on mul haiglane hasart ja teiseks on päev otsa õnnestunud kuidagi pääseda kõigest, mille piirini ma olen jõudnud (ma ei räägi vaimsetest piiridest vaid reaalsetest nö. ohu ja ohutuse piiridest)...Ma loodan, et ma nüüd ära ei sõnunud. Ma võin keskenduda küll millelgi tõsisele, aga valitsev meeleolu on vägagi mänguline.

Antoine de SaintExupery
''Sa vastutad kõige eest, mis sa taltsutanud oled.''
(''Väike prints'',1943)

Iga samm, mille olen teinud on selleks ,et...

Varsti ostan endale polaroidi paberid ja siis hoidke alt!:D

Nädalate kaugusest linnast on jäänud vaid varemed, (loodetavasti ainult) mälestuste näol .. mis ma öelda tahan on see, et aeg ei peatu hetkekski ja antud juhul on see vägagi kasulik..sest peale enda absoluutset tühjendamist (enam ei saa aru, mis mõttega see üldse oli..ise ütlesin, ise mõtlesin ja ise kannatasin... mille kuradi nimel ütle mulle) ma olen nagu beeebi. Kõik pole pilvitu, aga horisondil paistab koguaeg päike ja see on nii kaunis ja hea ja eks ma mõnikord kondan edasi oma ''tumedas minevikus'' ,aga praegu on see hea kondamine.
Ma tahaks jälle rohkem kuulata ja kaasa rääkida ja seletada ja feilida oma maailma kõige pikemates seletustes, millest keegi peale minu esimesest laksust aru ei saa. Oooh..
Täna hakkan lugema ''Meister ja Margarita''-t ja siis ma tahaks elada nendele tegelastele kaasa ja samastada neid kõigega ja kõigiga, kes mind ümbritsevad ja jõuda jälle mõne väikse tõeni.
Übiga sai ka kõik klaaritud ja üleüldse oli täna mõnus päev vaatamata sellele, et mul oli igav ilma Liisi-, Sirkli-, Kerstini- ja Hendrikuta. Kohe ausalt oli... see mõte, et kedagi neist polnud koolis oli üsna masendav.
Hea oli jälle see, et Jaks oli haige ja füüsika oli mega lamp (seda polnud) ja Tikker viskas tõsist kildu (ise ta sellest ei tea) ja geos me vaatasime filmi ja õppida pole sugugi palju... Noo pole ikka üldse paha...
Tavaliselt mõnus ja keskmisest kõvasti üle...way palju jäi kirjutamata tegelt..aga ma ei jaksa..tahaks veits tukkuda...
Ma loodan, et sul läheb hästi:)

''Elu on nagu jalgratas- selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda.''
A. Einstein

ÖÖSSE

Kell on päris palju ja ma tahan magada, aga ma ei saa muusika küljest ära, sest ühtpidi on mul täitsa hea ja teispidi noh mitte nii hea...lihtsalt selline kesine olemine. See on see hea halb vm.. ülekaalus on ikkagi hea...
Inspireeriv ühesõnaga...vahet seal enam on mis hinnaga.. inspiratsioon on ta igal juhul... Kuulan mingeid laule mida kuulasin viimati vb mõned aastad tagasi ja imestan, et mis tähendus oli neil siis ja mis tähenduse annaksin praegu. Mõtlemine on ikkagi mingil määral muutunud...well no wonder, aga jep.. tore on teha vahete-vahel vahel vahet...:))) viimane lugu ja vsjo tuttu...

Kas saab siis andeks see, kes püsib patus?

Oleks siis kõik tõesti nii lihtne nagu ema räägib, et kodu ja kool... Oleks siis tõesti nii, et mitte midagi muud ei eksisteeriks..poleks elu, pole ilusat ja valusat. Huvitav, kui hea see ikka olla saaks?
Selle asemel, et kuulata ja mõelda inimesed kõnnivad tuimalt üksteisest mööda..ei näe ega kuule või vähemalt teevad seda nägu. Miks siis.. miks ma tõesti ei võiks elada sellist reaalset ENDA elu. Ega ma ei ütle, et mina pole üks neist tuimadest mööda kõndijatest, aga ma üritan saada sellest välja, kuid kasutu. Hindan seda mis on, mõnikord ka alahindan ja mõnikord nagu pragu ma lihtsalt tean, et miski on puudu. See miski, mis paneks unustama kõik enda ümber peale enda enese, kuid samas see, mis kõige juures ei takistaks mul olla alati olemas ka teiste jaoks. Ma ei tea mille nimel nii meeleheitlikult rabeleda. Hetkel suht rahutu ja vb isegi paanikas, sest kurat teab, mis asi mul puudu on. Ikka jään igale poole ette, teen täiesti valesid liigutusi ja annan endale ka aru, aga sealjuures ma ei tahaks kunagi muutuda tallaluseks... teengi pigem vigu ja saan üle, kui olen niisama olemas... Siiski viimasel ajal ma olen liiiiiiiga palju korda saatnud. Just selles vallas, mis mind tegelikult ei toida.. teinud seda mis mind ei päästa, mitte mingil viisil- kui just mitte tulevikus. Hetkeseis on siiski sitt ja seda ilma naljata. Olgu kõik kuitahes hea, aga alatasa ma jõuan (seda just viimasel ajal) sama juurde tagasi, et see on näiv heaolu..miski ootab ikka parandamist ja seda minu sees ja päris üksi ma vist ei saakski kõike korda. Kes ma oleksin..kui oleksin päris üksi? Aga seisuga 14.38 ma arvan, et oma muredes oleme me uhkes üksinduses..kurvad ja saamatud, karjume appi, aga oleme ikkagi üksi, sest alahindame teisi...arvame ju, et tegelikult keegi ei suuda mõista meie õnne ja õnnetust, südames teame, et see on bullshit...-kõik me oleme inimesed, varvastest pealaeni-ühesugused, nii sarnased, et endalgi raske tunnistada... nii ongi selle hetkeseisuga. Kõigest hetke ja kõigest seisuga.

A. Schopenhauer:
''Iga päev on nagu väike elu:
iga ärkamine ja tõusmine väike sünd,
iga värske hommik väike noorus,
iga magamaminek ja uinumine väike surm.''
(''Our Relation to Ourselves'',1851)

Keelatud soovide ala

Ilmselt ma tean nüüd, mis tunne see on kui sa seisad vastamisi inimesega, kelle sügavate silmade taga on lõputu maailm, aga muud ei oska öelda, kui labaselt pinnapealset sitta... tead miks? Sest what's lost, is lost forever.. ise ei usu sellesse väitesse..see on üks väheseid ''igavesti''-sid, mis üldjuhul lähevad siiski mahakandmisele..aga mulle meeldib kuidas see kõlab:)

Aga nii on lood siin pool sood...
Teatrist..hmm..''Arkaadia'' nii aukartlikuks teev nimi ja nii paganama sügav sisu, et mina ei pääse vist niipea unele..ma tahaks kuskile ennast välja mõelda...nkn feilin..aga ''mõte ei pruugugu selguda praegu''...
tahtsin midagi veel rääkida, aga kurat ma ju ei mäleta...
Nii suitsu ma enam ei tee:D:D haha teen jointe.. keerata ma nkn ei oska niiet kaks võimalust kas ma loobun üldse või ma hakkan õppima...
Päev oli ilus...siiski ma ei mäleta, et oleks olnud midagi märkismisväärset..vb sellepärast oligi hea...
Ma tunnen ennast lapsenaaaa, vaba oma mõtetes, sõltumatu väljaütlemistes ja piiritu oma soovides... isegi neis mis on keelatud...

I love my past. I love my present. I’m not ashamed of what I’ve had, and I’m not sad because I have it no longer...

Kurja Kaja Karmakalkulaator

Armastan mälestusi!
Isegi kui nad on kellegi teise pildistatud:D
Enda pildid on suht lost:(:D:D:D
Lihtsalt ei mäleta kuhu ma panin need..







Nädalavahetus kuhu sa läheeed, ole veel natukene, nu tsiiiiiipakene.
I somehow find, you and I collide:D
Mega hea... käisime täna Sirkliga KERSTINI:D:D:D töö juures ja me saime istuda ja rääkida ja MUNCHIDA lihe hell lihtsalt ja ma sain suitsetada ja see oli hea.
Üldse kogu see nv...kas see pole mitte elu. Kas see pole mitte hästi elatud elu- nv'd mõtlen endiselt.
My goood kui rahul ma olen.
Ma joon oma kaaakavat ja kuulan muusikat ja mõtlen vaadata filmi ja mul on megahea ja tead mis... minu vaateväljas on üks suur pulgakomm kaa! (noh kohukese paberit ma ei maini)
No one's there to stop you..
Täna oli veits tuuline aga ikkagi hea... ja mul on 2 suitsu 1 hommikuks üks...praeguseks vist.
Ma ei saa aru, kui teen üksi läheb pakk kiiresti, aga fakk jeh kellegiga tehes läheb sama kiiresti niiet ... ma ei tea absoluutne ulme.
Mõtlen et peaks endale kõik need jointi materjalid hankima:D vot... õpin siis keerama ka äkki:D
A no see on kõik tuleviku perspektiivis.
JAI!
MA loodan, et ma handlin homse päeva ära... ma kardan muidu veits...aga sellest ajalugu vaikib:D
I put down my guns...
Ühesõnaga ma sain vist elu tagasi ja nüüd on kõik shokolaadis... järgmise kurvini... milleks saab ilmselt kooli lõpp...
Ühtpidi hea, teistpidi mitte... hea on ta sellepärast et enne kooli lõpp ma ei taha enam mingit shitti, halb sest igasugune jama on jama..

Heh, ma ei igatsenud täna:)

Aabu staaap oli eile... ma ütleks, et vägagi korda läinud.
Mis siis ikka, vahepeal ründasid pead mõtted sellest, kui rumal üks mees olla võib... Muidugi ma räägin Toitsist ja nüüd juba päris tõsiselt. Inimene ei tea, millest ta räägib, aga tema jaoks polegi oluline see teema, mida käsitleda, vaid tulemuseks peab olema keegi tuimalt maha tehtud.
Täiesti haige keelepeksja...oleks siis mingi faktiline jutt, aga ei puhtal kujul oletused. Kolmapäeval võtan ette ühe tõsise kõne.. talle tuleb üks kord öelda, et hakaku inimeseks.. isegi mina olen juba üle saanud.
Aga jah, mis ma ikka sest enne kolmapäeva mõtlen..mõttetu ressursside raiskamine.
Staabi juurde tagasi... -mõigu burks on üüülimalt hea ja ilm oli soe ja üllatusi kuipalju ja isegi pannkooke sai ja selle kõige kõrvalt jõudsime magada ka nii et vähe pole... Fun, ma ütleks, et vägagi fun...
Täiskooseis võiks ka kunagi olla... viiimasel ajal pole vist väga õnnestunud kõigil kokku saada... Peamegi tripi ette võtma.
Tulin koju kahe paiku äkki? Võimalik, et isegi varem.. käisime emaga poes ja siin ma olengi istunud ja filme laksinud.. või noh .. ühe filmi, ühe sarja ja uudised.
Ma tunnen muidu, et ma oleks nagu sisemiselt natuke vanemaks saanud või millegi võrra rikkamaks. Ma ei teagi kumb oleks õigem.
Praegu on küll emotsionaalset sõltumatust tunda.. päris hea tunne.
Mul on hetkel 9,5 vaatamata filmi , millest 5,5 ei ole eriti vastavad tujule või mul on nende suhtes eelarvamused, 1 on dokumentaal ja 3 armastusfilmi... No lähimal ajal rohkem ei tõmba... Enne kui kõik vaadatud pole, ei tõmba.
Mul oli kindlasti palju rohkem mõtteid ja öösel oli neid veel enam, aga ma ei tea.. nad vist läksid kaduma või ... ma ei tunne nagu mul oleks hetkel midagi öelda.. kuigi raudselt on.