Oleks siis kõik tõesti nii lihtne nagu ema räägib, et kodu ja kool... Oleks siis tõesti nii, et mitte midagi muud ei eksisteeriks..poleks elu, pole ilusat ja valusat. Huvitav, kui hea see ikka olla saaks?
Selle asemel, et kuulata ja mõelda inimesed kõnnivad tuimalt üksteisest mööda..ei näe ega kuule või vähemalt teevad seda nägu. Miks siis.. miks ma tõesti ei võiks elada sellist reaalset ENDA elu. Ega ma ei ütle, et mina pole üks neist tuimadest mööda kõndijatest, aga ma üritan saada sellest välja, kuid kasutu. Hindan seda mis on, mõnikord ka alahindan ja mõnikord nagu pragu ma lihtsalt tean, et miski on puudu. See miski, mis paneks unustama kõik enda ümber peale enda enese, kuid samas see, mis kõige juures ei takistaks mul olla alati olemas ka teiste jaoks. Ma ei tea mille nimel nii meeleheitlikult rabeleda. Hetkel suht rahutu ja vb isegi paanikas, sest kurat teab, mis asi mul puudu on. Ikka jään igale poole ette, teen täiesti valesid liigutusi ja annan endale ka aru, aga sealjuures ma ei tahaks kunagi muutuda tallaluseks... teengi pigem vigu ja saan üle, kui olen niisama olemas... Siiski viimasel ajal ma olen liiiiiiiga palju korda saatnud. Just selles vallas, mis mind tegelikult ei toida.. teinud seda mis mind ei päästa, mitte mingil viisil- kui just mitte tulevikus. Hetkeseis on siiski sitt ja seda ilma naljata. Olgu kõik kuitahes hea, aga alatasa ma jõuan (seda just viimasel ajal) sama juurde tagasi, et see on näiv heaolu..miski ootab ikka parandamist ja seda minu sees ja päris üksi ma vist ei saakski kõike korda. Kes ma oleksin..kui oleksin päris üksi? Aga seisuga 14.38 ma arvan, et oma muredes oleme me uhkes üksinduses..kurvad ja saamatud, karjume appi, aga oleme ikkagi üksi, sest alahindame teisi...arvame ju, et tegelikult keegi ei suuda mõista meie õnne ja õnnetust, südames teame, et see on bullshit...-kõik me oleme inimesed, varvastest pealaeni-ühesugused, nii sarnased, et endalgi raske tunnistada... nii ongi selle hetkeseisuga. Kõigest hetke ja kõigest seisuga.
Selle asemel, et kuulata ja mõelda inimesed kõnnivad tuimalt üksteisest mööda..ei näe ega kuule või vähemalt teevad seda nägu. Miks siis.. miks ma tõesti ei võiks elada sellist reaalset ENDA elu. Ega ma ei ütle, et mina pole üks neist tuimadest mööda kõndijatest, aga ma üritan saada sellest välja, kuid kasutu. Hindan seda mis on, mõnikord ka alahindan ja mõnikord nagu pragu ma lihtsalt tean, et miski on puudu. See miski, mis paneks unustama kõik enda ümber peale enda enese, kuid samas see, mis kõige juures ei takistaks mul olla alati olemas ka teiste jaoks. Ma ei tea mille nimel nii meeleheitlikult rabeleda. Hetkel suht rahutu ja vb isegi paanikas, sest kurat teab, mis asi mul puudu on. Ikka jään igale poole ette, teen täiesti valesid liigutusi ja annan endale ka aru, aga sealjuures ma ei tahaks kunagi muutuda tallaluseks... teengi pigem vigu ja saan üle, kui olen niisama olemas... Siiski viimasel ajal ma olen liiiiiiiga palju korda saatnud. Just selles vallas, mis mind tegelikult ei toida.. teinud seda mis mind ei päästa, mitte mingil viisil- kui just mitte tulevikus. Hetkeseis on siiski sitt ja seda ilma naljata. Olgu kõik kuitahes hea, aga alatasa ma jõuan (seda just viimasel ajal) sama juurde tagasi, et see on näiv heaolu..miski ootab ikka parandamist ja seda minu sees ja päris üksi ma vist ei saakski kõike korda. Kes ma oleksin..kui oleksin päris üksi? Aga seisuga 14.38 ma arvan, et oma muredes oleme me uhkes üksinduses..kurvad ja saamatud, karjume appi, aga oleme ikkagi üksi, sest alahindame teisi...arvame ju, et tegelikult keegi ei suuda mõista meie õnne ja õnnetust, südames teame, et see on bullshit...-kõik me oleme inimesed, varvastest pealaeni-ühesugused, nii sarnased, et endalgi raske tunnistada... nii ongi selle hetkeseisuga. Kõigest hetke ja kõigest seisuga.
A. Schopenhauer:
''Iga päev on nagu väike elu:
iga ärkamine ja tõusmine väike sünd,
iga värske hommik väike noorus,
iga magamaminek ja uinumine väike surm.''
(''Our Relation to Ourselves'',1851)
''Iga päev on nagu väike elu:
iga ärkamine ja tõusmine väike sünd,
iga värske hommik väike noorus,
iga magamaminek ja uinumine väike surm.''
(''Our Relation to Ourselves'',1851)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar