Now that you've been pushing me I'm close to the edge
I'm losing all patience
I have nothing left
We've been here before
I can't take it no more
I've tried
What would you do?
What would you say?
If you found me gone
If I walked away
What would you learn?
I'm losing all patience
I have nothing left
We've been here before
I can't take it no more
I've tried
What would you do?
What would you say?
If you found me gone
If I walked away
What would you learn?
Nii palju küsimärke jääb õhku ja las nad siis olla... sest vastused tekitavad veel rohkem küsimusi, millele ma ei taha enam oma peas vastata...sellepärast, et sina ei suuda neile vastata.
Midagi ei muutu (noh lootus sureb viimasena,aga vaatame tõele näkku ka vahelduseks)...''Kui mägi ei tule Muhamedi juurde, siis tuleb Muhamed mäe juurde.Ja ''mägi ''on otsus, mida ma võin hiljem kahetseda, aga see on minu...ja kuidas saabki liikuda oluliselt edasi ilma riski enda peale võtmata.
Kui sina ei muuda midagi, siis keegi peab seda tegema, sest muidu hakkaks asi kaunis isekaks kiskuma. Mis oleks iseenesest ka kurb.
Ma tean, et see pole minu piir, aga milleks minna piirini?
Nähtud ennegi..ma ei otsi lihtsamaid teid..aga ma ei taha enam ise rajada neid raskemaid... alati olen mina see, kes tagasi tuleb...mkm.. see kord mitte ja olgu ma kõige halvem inimene maailmas siis sellepärast... olgu nii nagu süda ihaldab...
Kui valus ja kui halb poleks mul seda endale ka sisendada, siis äkki on see just see olukord , kus ma pean leppima sellega, et ''kaotades me võidame'' ja kui see pole see ,siis kõik tuleb ise..omal ajal.
Ma olen nii palju öelnud ja nii palju mõelnud ja ma ei arva, et selle sissekandega mu mõtlemine lakkab..aga ma annan viimast korda mõista (endale ja mitte ainult endale), et mul on ,nurgeliselt öeldes, mõõt täis sellest iseendaga palli mängimisest... niipea kui see tennisepall minu väljakule jõuab on vastane läinud...a.la sinu pall, sina tegelegi sellega.
Hea jääb ja halb ununeb..ma ei tea kuidas muud moodi öelda, et ma ei unusta mitte kunagi seda lühikest aega, aga ma ei oska minna selles ajas edasi nii nagu ma läinud olen, ilma ise ennast vigaseks tegemata...sind pole seal, sa vaikid siis kui on rääkimise koht... sa ei kannata minu arvamust, aga sa ei lükka seda ümber ja ma ei taha oletada.
Astusin oma rajalt sinu jälgedesse, nüüd jätan kõik sõnad sulle ja lähen oma raja peale tagasi...tuleb aeg ja kui vaja sa liitud ise..nüüd juba minu teel.
Ma lasen lahti.
Ma jään endale truuks.
Ma ei ütle head aega, aga ma ütlen nägemiseni parematel aegadel.
Kõige paremate mõtete ja soovidega,
J'le
:)
Midagi ei muutu (noh lootus sureb viimasena,aga vaatame tõele näkku ka vahelduseks)...''Kui mägi ei tule Muhamedi juurde, siis tuleb Muhamed mäe juurde.Ja ''mägi ''on otsus, mida ma võin hiljem kahetseda, aga see on minu...ja kuidas saabki liikuda oluliselt edasi ilma riski enda peale võtmata.
Kui sina ei muuda midagi, siis keegi peab seda tegema, sest muidu hakkaks asi kaunis isekaks kiskuma. Mis oleks iseenesest ka kurb.
Ma tean, et see pole minu piir, aga milleks minna piirini?
Nähtud ennegi..ma ei otsi lihtsamaid teid..aga ma ei taha enam ise rajada neid raskemaid... alati olen mina see, kes tagasi tuleb...mkm.. see kord mitte ja olgu ma kõige halvem inimene maailmas siis sellepärast... olgu nii nagu süda ihaldab...
Kui valus ja kui halb poleks mul seda endale ka sisendada, siis äkki on see just see olukord , kus ma pean leppima sellega, et ''kaotades me võidame'' ja kui see pole see ,siis kõik tuleb ise..omal ajal.
Ma olen nii palju öelnud ja nii palju mõelnud ja ma ei arva, et selle sissekandega mu mõtlemine lakkab..aga ma annan viimast korda mõista (endale ja mitte ainult endale), et mul on ,nurgeliselt öeldes, mõõt täis sellest iseendaga palli mängimisest... niipea kui see tennisepall minu väljakule jõuab on vastane läinud...a.la sinu pall, sina tegelegi sellega.
Hea jääb ja halb ununeb..ma ei tea kuidas muud moodi öelda, et ma ei unusta mitte kunagi seda lühikest aega, aga ma ei oska minna selles ajas edasi nii nagu ma läinud olen, ilma ise ennast vigaseks tegemata...sind pole seal, sa vaikid siis kui on rääkimise koht... sa ei kannata minu arvamust, aga sa ei lükka seda ümber ja ma ei taha oletada.
Astusin oma rajalt sinu jälgedesse, nüüd jätan kõik sõnad sulle ja lähen oma raja peale tagasi...tuleb aeg ja kui vaja sa liitud ise..nüüd juba minu teel.
Ma lasen lahti.
Ma jään endale truuks.
Ma ei ütle head aega, aga ma ütlen nägemiseni parematel aegadel.
Kõige paremate mõtete ja soovidega,
J'le
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar