Kui ma suudan päeva lõpuks mõelda lahti paar omavahel seotud pähklit ma panen endale mõttelise ausamba. Naljaga ohates ma ütleks ainult seda ''mu jumal kuhu ma jõudnud olen'' ise ka ei usu ju. Kui kõik taandub, kui kogu tuhk sündmuste näol langeb lõpuks maha, siis ma seisan üksildaselt ilmatult suurel väljal (mitte ''kui'' vaid ma seisan sellel praegu) .Väljavaated on ju ilmatud, aga ma olen selle keskel üksi. Ei ole enam probleeme, aga ei ole ka põhjust joosta ja karjuda üüratust õnnest, sest algused on algused ja nad algavad reeglina 0 tasandist. Oma absoluutses eelarvamuste vabaduses on hea, aga üksindus ja üksildus on ikkagi hirmutavad, sest ma tean väga hästi, et kui mul parasjagu mingit kriisi ole, siis üksi on mul igav või kui mitte igav, siis mul lihtsalt pole mingit üllatusmomendi tunnet, ja ka kriisis ei ole üksi olemine just alati suureks sõbraks osutunud.
Tänane mõtlemisvaev seisneb otsustamise taga...nimelt ma peaksin mõistma, kuidas oleks miski parem...kuidas panna asjad toimima lähtudes sellest, mis mul on. Kuidas leppida üksikul väljal seismise tundega. Asi pole üldse füüsilistes objektides kinni ja see tuhaväli ei ole ka reaalselt eksiteeriv..see on kõigest tühipaljas seos, mis väljaöelduna ei küündi pooltki õige tundeni.
See on null, null seisund, mis ei kaldu ei miinustesse ega plussidesse ja kui ma oleksin suuteline panema paika kindlad sihid (klassi lõpetamine ei tule kõne allagi, sest see on loomulik elu protsess) ja valima sihtideni jõudmiseks kindlad vahendid, väärtuste näol oleks kõik väga omal kohal... Ei oleks enam lihtsalt ''üks päev korraga'' vaid sellel oleks mõte.. Ma ei välistaks ka seda, et mingi mõte on juba kuskil alateadvuse soppides olemas...aga ..this is not enough. Mul on niivõrd palju inspiratsiooni, aga pole rakendust. Passiivne tuupimine ja uurimistöö kirjutamine ei ole vahend inspiratsiooni väljundamiseks... siin ongi konks.
Kui nüüd muutuda väga väga väga ausaks ja tänulikuks, siis mul pole põhjust vingumiseks, mul ei ole põhjust kurvastamiseks ja seda on meeletult hea tunnistada, sest see on reaalsus. On hea tunda seda, et kõik mis oli on minu jaoks läbi, sest nagu ma juba mainisin olen ma emotsioonide poolest puhas nagu beebi pepu ja ma võiksin vabalt kiruda ja tampida jalgadega maad sellepärast, et ööpäevas on kõigest 24 tundi, aga see pole ju mingi probleem.. seega olen olemas ainult mina ja mind ümbritsevad inimesed (kui oskaks veel tunnetada neid veidi paremini, aga see on aja ja seisundi küsimus, kuid ma üldse ei hakka otsima vabandusi...tean küll, et olen oma tõeliselt kallid inimesed viimasel ajal omaette jätnud ja see ei ole mitte mingil juhul hea ega vabandatav).
Tegelikult siia lõppu jõudes ma jõuangi oma enda tuumani..peas vähemalt... hea. Väga hea..Murrame läbi küll...selles ei pea kahtlema..
Ma ei tea, nina püsti ja suve poole uusi mängumaid ja väljakutseid otsima. Mis te arvate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar