Ma sain oma korvist kõik halvad maasikad ära visatud ,sellega läksidki peaaegu kõik mu maasikad ja nüüd on aeg minna korjama uusi , suuremaid ja magusamaid maasikaid.
Kõik mis oli jäi eilse õhtuga seljataha, sinna kuhu ma üldjuhul üritan mitte vaadata.
Küsimusele ''Kus sa olid siis kui mul sind nii väga vaja oli ?'' sain ka parima vastuse ...sa olid täpselt seal kus mul sind vaja oli, sa olid minu kõrval.
Ma sain aru väga tähtsast asjast, nimelt ei tohi muutuda tolmuks. Ometigi kõik pole käega katsutav ja tuleb jälle õppida tähelepanelik olema.
Lähen nüüd edasi. Alguses tühjana , nagu vana õhupall ,aga eks see elu paneb ise need mängureeglid paika.
Kõik on korras , kõik on ilus ja lahendatav.
Tuleb teha ära plaanid jaanipäevaks ja pidida üks korralik suvealguse pidu maha.
Plaanid tänaseks on aga, vaadata üle keemia, füüsika ja tegelda natukene uurimustööga, palju süüa ja lasta tühja. See on küll kuritegu ,aga ma konkreetselt ei viitsi õues vahtida ja grillida, e.i.v.i.i.t.s.i.

Mu silmad jooksevad iga asja peale vett. Konkreetselt millest ma ka ei mõtleks -mõlemad minu Kristiinad , kool, Liis , Toits, Jakobson...Ma olen lihtsalt loll. Kõik see muusika , need raamatud ..it's not the same...s.t. aeglane enesetapp. Ebapüsiva emotsionaalse tervisega nagu ma olen, ei suuda ma enam adekvaatne olla. Täna vähemalt mitte ja see blogi on kahjuks või õnneks mu ainuke väljaelamisvõimalus. Mu peas on nüüdsest ainult kaootiline mustus või vastupidi on see puhtus. Ma ei tea mida ma tahan, mida ma ootan ja kuhu ma jõuan. Seisin kooli ees ja ootasin bussi üritades samal ajal mõtestada enda jaoks lahti selle mida ma siis tegelikult praegu tunnen. Ma ei tunne midagi, nagu polekski midagi kaotada ,nagu ma oleks üks juurvili. Ma ju kõigest väest üritan tunda ennast hästi, aga see ei tule välja ,sest ma ei suuda tunda. See on jube ja enneolematu. Ma nagu tahaks rääkida kõik välja ,aga pole selliseid sõnu mida kasutada seletamaks seda mis toimub. Neid lihtsalt pole. Ma olen eksinud keset tühja põldu. Ma ei igatse midagi, ma ei tunne mingit tõmmet millegi suhtes, ma ei ole väsinud,ma ei ela ma olen olemas.
Loen üle oma Väikest Printsi ja see vast ongi mu ainuke lohutus. Võttes ära oma roosad prillid ma näen selle raamatu tegelikku sisu paremini kui kunagi varem, sest nagu selgub ,elab üks väike prints meie kõigi sees.
Kuhu iganes ma ei tahtnud ka jõuda ...sinna ma enam ei jõua, aga natuke parem on vist küll.

Tere-
tulemast
ense-
pettuste
maailma.

Kõik mis on meie ümber on tuul ja see mis alla kukub on tuhk, see mille peame käegakatsutavaks on illusioon ja muud pole lihtsalt olemas.

Pole suht ammu nii surnud päeva lõpuks olnud.
Esimesse tundi ma magasin sisse. Teine oli füüsika. Kolmas pidi olema saksa keele aasta testi kirjandi osa ,aga võta näpust. Peale lühiksest vestlust Frau Külaga , ta lasi mu ära direktsiooni ja kuradi kolm tundi tapsid ära kogu selle tohutu energia ,millega ma tulin kooli.
Kolm tundi ümarat lauda, millel polnud otseselt midagi viga ,aga närvipinge oli tohutu vaatamata rahulikele nägudele. Mõnikord ma mõtlen ,et õpetajad on energeetilised vampiirid, peale pikki vestlusi ma lihtsalt tunnen ,kui jõuetu ma olen.
Kahju, mul oli kõigist kahju. Sest kui vaadata selle kõige konteksti siis probleem ,kui selline oli olematu, aga inimestel oli vaja vabaneda sellest pingest ,mida oli toonud kaasa kultuurinädal. Mitte ainult kultuurinädal.
Mul oli konkreetselt raske istuda Inimese vastas ,kes koguaeg raputas pead ja kes vist ei tahtnudki eriti midagi kuulda,ilmselt oli ta endale kõik juba ammu selgeks mõelnud ...ja samal ajal kõige kõrvalt see inimene silitas mu jalga või vastupidi tagus seda. Kõrval istusid Frau Lend ja Krissu. Sõnul seletamatu milline energi sellel segul oli...tohutu.
Igaljuhul seda on mõttetu kirjeldada, sest ma nkn midagi ei mäleta. Pea oli paks ja no kõik on nkn selgem kui vesi. Minu arvates sai kõik korda ja samas on minu arvamus ,et osadest ei saadud lihtsalt aru, ka vaikselt vesteldes ei pruugi inimesed üksteist kuulda, vaatamata sellele ,et nad täiest väest üritavad.
Peale direktsiooni aga täpsemalt siis koosolekut mu raske päev jätkus...ma suundusi Frau keemia õpetaja juurde, kellet sain kolki nii nagu üks minusugune tubli laps saama peab.
Sõim- läskin ära - tulin tagasi - sõim - monoloog - sõim - noo põrada märgamine - sõim - kompromiss.
Päev jätkus vaatamata kõigele.
Muusikast sain lahti ,et lõpetada ära pilt mille ma olin Pomerantsile võlgu.
Peale muusikat ootas mind keemia järka, peale seda ma jõudsin jutustada Toivole ingliskeelt ja pmts Toivo oli täna suur üllatus minu jaoks. Ta jälle rääkis inimese moodi, ta oli korraks jälle see Toits ,mitte õpetaja Übi, aga seda ainult korraks. Noh, rõõm ikkagi. Suur glück.
Peale inkat läksin Frau Küla juurde kus lõpetasin hommikul alustatud kirjandit. Väsinud peaga....ma ei tea kuidas see välja kukkus.
Tulin koju u kuuest ja läksin magama ,sest pea lõhkus ja noh polnud üldse hea tunne...magasin , nüüd on jubea praktiliselt kõik õpitud ka...pessu ja tuttu....

truly
madly
deeply

Mjaaaaaaah, pommi ähvardus siin, pommi ähvardus seal , pommi ähvardus iga nurga peal...
Ei see on normaalne ,et keset saku Jahrestesti on pommiähvardus.
Suuuht mõttetu koolipäev millele lisandus ka garderoobi värvimine ,mis omakorda kestis kella poole kuueni.
Kell 19.00 algas etendus ''Ürgmees''. Jumal küll, ma pole 100 aastat näinud sellist etendust ,mille lõppedes ei pea murdma pead otsides seda üüülimalt deepi tähenust. See oli maalähedane, kerge, naljakas (aga kurat see krigisev tool minu all), tõene, aus. See oli hea. Veidi teist laadi ,kui need etendused mida ma viimasel ajal eelistanud olen, Kordan ennast, see oli Hea.
Nüüd siis jõudsin hiljuti koju või noh mingi 30 min tagasi äkki ja ma ei tea, kas minna magama, õppida midagi või ..ma ei tea!!!!!?????:O

Väiksed väljavõtted:

They who think me hostile,
obstinate or misanthropic...
...how unjust they are to me.
For they do not know
the secret reason I appear that way.
It is not possible for
me to say, "Speak louder. "
"Shout. I am deaf!"
How can I live if
my enemies, who are many...
...believe I no longer
possess the one sense...
... that should be perfect to
a higher degree in me than in others?


***
Tema muusika tegelik mõte...

I cannot hear them...
...but I know they are
making a hash of it.
What do you think?
Music is a dreadful thing.

Anton: What is it?
I don't understand it.
What does it do?

It exalts the soul.
Utter nonsense!
If you hear a marching band,
is your soul exalted?
If you hear a waltz, you dance.
If you hear a Mass, you take Communion.
It is the power
of music to carry one...
...directly into the mental
state of the composer.
The listener has no choice.
It is like hypnotism.
So now...
...what was in my mind
when I wrote this?
A man is trying
to reach his lover.
His carriage has
broken down in the rain.
The wheels are stuck in the mud.
She will only wait so long.
This is the sound
of his agitation.
"This is how it is"...
...the music is saying.
"Not how you are used to being...
...not how you
are used to thinking.
But like this. "


***

Even though I had hated him
for so long...
...even though he had tried
to destroy me, I went.
I had to go.
I knew it would be the last time.
I could not see him.
And I imagined some last-minute insult
had sent him running home.
Then I saw him. Everybody saw him.
He had revealed his
most hidden secrets to us.
The circle was broken.
I could not hate the man
who could write such music.
I saw him one more time, at his
rooms on Schwarzspanier Strasse.
That was where he died.


***

The comedy is over.
I once loved him.
He turned his back on me.
He abandoned me.
I never heard a word from him.
I was a fool.
I never meant anything to him.

My angel, my all...
...my other self.
Just a few words today,
and that in pencil. Yours.
Only tomorrow will I know for certain
where I am to stay...
...a worthless waste of time and such.
Why this deep sorrow?
If we could be united,
we would feel this pain no longer.
Where I am, you are with me too.
Soon we shall live together,
and what a life it will be!
***
The journey was dreadful.
I did not arrive here
until in the morning.
At the last stop, they told me
not to travel at night...
...and tried to frighten me
about a forest...
...but that only tempted me.
The coach had to break down on
such a terrible road for no reason.
Just a country road.
And now I am held up completely.
But I have found another, and we
will surely see one another soon.
Today, I hope.
I have to see you.
However much you love me,
I love you more.
Never hide yourself from me.
Wait!
While still in my bed,
my thoughts turn to you...
...my Immortal Beloved.
Some of them happy, some sad...
...waiting to see
whether fate will hear us.
I can live only completely with you
or not at all.
Yes, it must be.
I must go to sleep now.
Be calm, love.
Today, yesterday,
what longing with tears for you.
You....
You're my life, my everything.
Farewell, then. Go on loving me.
Ever yours, ever mine, forever.

Päev.
Magamine, õppimine ja tühja laskmine.

Oijeesus mis päev eile oli...
Mul valutas kõik , iga kui viimne punkt kehal. Täesti võimatu oli eksisteerida. Vedasin ennast inka tööks kooli ,aga noh ma ei kujuta ette mis sest välja kukub kuna kuulamistöö oli ja mu kõrvad olid ikkagi super lukus. Mis ma siin ikka vabandan.
Tulin peale kolme tundi koolis koju, surmväsinud olin, läksin neljast magama ja arkasin täna ühest, natuke parem on olla ka...
Täna panin suht tühja ja ravisin..koristasin ka.
Kui aus olla siis mul on suht tühi tunne sees. Ma ei analüüsi enam ,ma üldjuhul ei mõtle ka sellest,mis oli, juba 3 päeva ,aga mul pole sest kergem ega raskem. Mõttetu tunne on. Tühi ja ebakindel. Umbes nagu ei oskaksi enam midagi oodata.
Kaineks saamise etapp. Samas, kui ma vaatan inimest kõrvalt ma mõtlen ikkagi sellest ,kas see mis ta teeb praegu on loomulik või meelega lavastatud. Ma ei tea...Ta on külm, võõras, isekas ja nii muutunud või on asi minus? Igaljuhul nähes teda praegu sellisena nagu ta on või nagu ta tahab olla, ma ei igatse ka endist teda. Mul on suva, sest varsti on kool läbi. On suvi ja ma kujutan juba ette neid soojasid öid, neid unistuste seltskondi, mõnikord pohmas hommikuid, linnu laulu kell 3 öösel ja grillimist, selle sõna igas mõttes.
Niiet see üks pikk ja sitt nädal tasub ennast ära, ma loodan. Tegelikult..kindlasti tasub ära.

Päeva lõpp ja ma ei saa aru ,kas asi on selles ,et ma olen haige või mul hakkab lihtsalt niisama mõistus koju tagasi tulema. Vb. on asi selles ,et kui inimene laksust huiab siis sul ei jäägi muud üle kui näidata keskmist sõrme põletada ära kõik sillad ja ära minna. Vaatab mis tulevik toob. Kahjuks ja õnneks , ikka meeletuks õnneks on tulemas vaheaeg, kuigi ma ei kujuta üldse ette mis siis saama hakkab.
Üldjuhul jah...suht mõnus päev v.a. pisikesed arusaamatused. Teise saku ajal oli tulekahju õppus ...noo 5 min. ja kool oli tühi.
Ma ei oska midagi rääkida, pea on paks ja tatti täis.
Homme ei ole kohe kindlasti täis-pika päeva koolis ,sest ma kujutan ette ,et see oleks olnud enesetapp.
Igaljuhul äkki siia kirjutamine tuleb homme paremini välja.

''The way of life''


Ei ma olen väsinud ja ma ei suuda olla adekvaatne. Ma kaldun emoma , sest ma olengi nukker ja natuke katki. Nii palju pisikesi asja viitavad ühele suurele inimesele. Tegelikult pole ta midagi nii suurt ,aga oleks ta väike siis oleks mul pohhui. Ja ei saa ma midagi sinna teha , no paneks või põlema ennast. Ma mõtlen homsele ja ma ei oska midagi oodata, sest praegu on iga päev nii erinev ja paremaks ei lähe. Ühe näiliselt pisikese asja pärast ma ei saa nautida tuhandet suurt ja head asja.
Ootad koguaeg mingit näppu millest võtta kinni ja mis tõmbab sind kuskilt jumal teab kust välja, aga iga kord saad ainult rusikaid.
Liisi ma siiski tänan ,sest tänu sinu kannatusele ma siiski ärkasin täna heas tujus ja (hahahah teise inimesega) teise inimesena. Pohhui ,et õnn ei kestnud rohkem kui mõned tunnid ,aga no hea on hea.
Krissu tuli tagasi, see on vast kõige suurem õnn täna, üks minu inglikestest tuli tagasi tööle:D
No ja mul käivadki kordamööda head ja halvad mõtted peast. Ja ma ei saaaaaa , mind tapab see, et mina istun ja põen ja kahetsen ja taon peaga vastu seina iga jumala kord ,kui mu aju hakkab tööle, sest iga kord kui see juhtub on alati üks ja sama mõte kohe kummitamas ja täpselt selline ma olen ainuke..ainuke selline põdeja...kui ideaalis meid peaks olema vähemalt kaks.Mind häirib see..häiriiiiib. Selle asemel ,et olla normaalne ma olen katki. Mu mõtted on vales kohas, seal kus kedagi see ei koti, kedagi keda võiks....
Kommooon ma tean ,et ma olen verejanuline aga ... Mida kuradit , mu elu on keskendunud pingsalt ühel ***** ja midagi pole teha ,et päeva algab ja lõppeb samade mõtetegaaaaa. Mul on kahju teist mu sõbrad ,sest ka teie peate koguaeg seda kuulama...mis siis e,t see vb pole veel nii häiriv ,aga ma vingun, ma reaalselt vingun ja ma olen saamatu ,aga ma ei suuda praegu astuda oma varju peale ja saada üle, sest see pole nagu pliks plaks. Aaaa ma vajan kas ajamasinat või mälu kustutajat.

Uskumatu ,aga täna on vist see päev ,kui on parem olla ja päev, mis läkski paremini. Noojah päris täiuslik see polnud ,aga virisemine on viimane asi , täna vähemalt. Homme tuleb imelik ja nooo nõme ??? päev. Esiteks on mul silmaarst hommikul ja koolis on lühendatud tunnid, ma pean jõudma vähemalt keemia järkaks kooli ja siis kui veab jõuan ka inkasse, et see see jama ükskord juba lõppeks. Homme on ka maailma parim päev, sest tagasi tulevad meie kallid sakslased ja Krissu eesotsas ja isssand kuidas ma igatsen ...jumal küll ma ütlen ...ma suren igatsusse.
Ma ei oska tänasest päevast eriti midagi pajatada...Parim oli see keemia ootamine:D Sai joosta ja möllata:D Seda oli vaja:D
Praegu tegin pildi Pomerantsi jaoks ja nooo sellle papi lõikamisega ma oleks äärepealt näpust ilma jäänud aga tükid tulid ilusad:D Nüüd on jäänud teha minu fantaasia pildiks ja tehtud...neljapäevaks on plaanis valmis saada. Nüüd ma lähen õppima oma kallist keemiat ja.....:D

Look what you've done ,you've made a fool of everyone.
It seems as such fun until you lose what you had won...

Mõtlesin täna suurest igavusest kõoge valusamatele suitsiididele... minu fantaasia pole just suurem asi ,aga minu arvates on kõige hulle kas tsemendi, torusiili või liimi ära joomine.
Jood ära torusiili , soolestik ei pea loomulikult vastu juba enne seda ,kui vedelik jõuab makku.
Veri hakkab tsirkuleerima kiiremini ja kiiremini ,sest süda kannatab hullu koormuse all. Inimene tunneb ainult valu .Ta tunneb seda mõne minuti ,sest pulss tõuseb ja kui see on parajalt kõrge siis inimesel on omadus , mille juures ta lihtsalt ei tunnegi midagi.Nendest paarist minutist piisab ,et teadvustada seda kui idioot ta on. Nüüd on 2 võimalust kas ühel ilusal hetkel jääb süda seisma või tekib sisemine verejooks tänu leketele soolestikus.Tegelikult ,kui rõhk on väga suur siis võib veri minna otse ajusse, siis on ka surm. Keha katub siniste laikudeda. Inimene ei saa end isegi liigutada... ma annaks u. 5 min veel elada ja kõik.

Tähendab kui ma juba suitsiidist mõtlema hakkasin siis võib järeldada ,et koolis oli igav...okok tegelikult sellel pole mingit seost ja mingit tõsist mõtet.
Ma ei tea mis mõte oli tänasel päeval. Veel üks päev ,mingeid ...haigeid mõtteid/asju täis. Praht, mis mind ei aita no mitte mingil kombel. Kunst, ajalugu (no ok selles oli töö) , 2 tundi õues tühja ( miks ma läksin õue..ma olen idiooot ikkagi), esta, füüsika (loe: tühi, sest jaksi ei kuula nkn suht keegi), kehka ( kerli sai palliga näkku), psühho. Noooo lahe päev.

Nüüd hakabki järjekordne nädalavahetus oma loogilise lõpuni jõudma. Mõned tunnid ja käes on esmaspäev. Mitte midagi pole reedest muutunud va. see ,et vaatasin paar nostalgilist filmi ja mõtlesin ennast natuke rahulikumaks.
Peas käivad koguaeg samad mõtted ja mälupiltide välgatused. Nagu üritaks midagi taastada, koguaeg.
Leboks terve päev voodil ja vaataks lakke ,aga see oleks imelik , ma ei viitsi niiviisi aega surnuks lüüa vahet pole ,et kui mitte nii siis teist moodi ma teen seda ikkagi.
Asi on selles ,et ma ei tee midagi kasulikku, ei taha teha midagi ja keskendumine on ka raskendatud niiet enamus energiast läheks ikkagi universumi avarustesse kaduma. Mõtekas on saada üle ja siis asuda mingite kohustuste kallale. Tegelikult homme ma pean nkn asuma kohustuste kallale, mind ootab keemia ja ...maitea ongi ainult keemia.
Fun!
Eurovisiooni vaatasin ka eile, mmm ilus. Mul oli üllatavalt hea meel kõigi pärast. Ei, soomlastest oli kahju (vahet pole ,et laul oligi saast) ja Venemaal läks ka võrdlemisi halvasti , kuigi laul ..mm nojah mulle ei meeldinud see laul ..aga ma mõtlesin ,et läheb paremini,kasvõi sellepärast ,et nad nii pingsalt korraldasid seda üritust. Naljakas oli jälgida kuidas tõmbles erinevate kohtade vahel Patricia Kaas, ma ikka südamest naersin.

Agas, mis seal siis ikka Norra võitis minuarust väga õiglaselt. )))
Ilusat nädala algust..

Nad on targad, head õpetajad,päris tihti on nad halvad kuulajad,nad on sunnitud olema endas kinni, kohustatud säilitama distantsi nendega kes ei kuulu nende hulka, armastatud ja vihatud samal ajal.
Nad tunnevad ja tajuvad samamoodi nagu sina ja mina, küllaga mitte kõik tunded on neile lubatud. Nad liiguvad meiega samadel tänavatel sulandudes halli massi . Nad hingavad meiega samat õhku. Ainuke erinevus on see ,et paljud neist on pimedad ,osad neist peavad olema pimedad ,samas teised lihtsalt tahavad olla PIMEDAD,sest nii on kergem. Nad on alati need kes nad peavad olema.

***

Tänast päeva ma kartsin, siiralt. Täna oli eilsete tagajärgede päev. Õnneks läks kõik üle, ei mingeid pahandusi ega kurjasid pilke. Mina olin morn, mina olin väsinud pabistamisest. Mõtlesin üldse, et lasen inka üle ,aga siis Viikholm ikka ütles ,et ma ei vinguks ja läheks nii nagu mind ei kotiks miski. Ja oligi. Me astusime Egertiga klassi ja kõik oli nii pingevaba. Uskumatu. Ju siis minu vabandused olid vastu võetud.
Esimesed tunnid olid mõtetud ,samas kirjanduses ma püüdsin ikka paar mõnusat mõtet kinni. Me võiks rohkem arutada igast asju. Esimest tundi, matat, meil polnud. Saksa oli ka vaba ja ongi kõik jäi üle ainult muusika...sisuliselt 4 tundi+ mata jal oli füüsika järka+ tühi saksa keel ja see teebki kokku tänase koolipäeva.

***

Muuseas ei saanud ka öelda ära külastuskäigust raamatupoodi,kust ma siis soetasin endale 2 uut raamatut. Mis siis lohutab mind veel rohkem, kui raamat või mõne hea inimese sõna. Aga kuna mu head inimesed on parasjagu kas kuskil saksamaal, pärapõrgus või niisama haiged siis ma jään ikkagi raamatute juurde.

***

Tegelikult kõik pole must ja valge ,lihtsalt lootusetu tunne tekib kui sa mõistad ,et üks pisike asi , vale liigutus või mis iganes võib rikkuda ära selle mis oli klots-klotsilt ehitatud ,päevast-päeva...
Mis tunne see on...



Krissu ,come back!!!

You leave me breathless when you close the door
It feels just like you took the air out of the room with you

Mu pea on paks ja ma üldse ei taha mõeda tagasi ega ka edasi. Ma pidin paluma üle pika aja kellegi käest tõesti vabandust , kahelt inimeselt samal päeval. See on raske ,aga samas vähemalt ma tean ise seda ,et tegin valesti ja no ma ei tea ma südamest palu(si)n vabandust. Ma tõesti ei tea mis mu sisse on läinud nendel kahel päeval ja jälle hakkab see äärmusest -äärmusesse teema mis on ühtpidi naljakas , teistpidi ajusid kabistav.
Ühesõnaga kool sai tunda täna minu viha...toitsi klassis lendas krohvi. Seda ma pidin kahetsema juba keemia järka ajal ,kui ma ei saanud üldse keskenduda ja mu käed värisesid. Aju oli täiesti paraliseeritud. Miks mul on siis keemiast rohkem ükskõik kui inimestest...? Ühesõnaga ma pean tunnistama ,et nüüd on suvetöö oht veits suurem ,kuna kindlasti kajastuvadki mu tänased keskendumishäired hindes. Õnneks on suvetöö paar päeva ,sest kes midn ikka peale kooli kannatada viitsib ja no ma nii hull ka pole ,et ...ah ma ei tea ,elame näeme...ma ei taha ennustada.
Toitsi draama seisnes selles ,et ma sain laksust naermise eest 1 ja kui läks rääkismiseks lahti siis inimene lihtsalt ei kuulnud mind, issand ta ju nägi ,et mul on nõme ja ta lihtsalt irvitas näkku.
T: Jaa ma saan aru ,et ilus ilm ja allan külje all ja kevad hakkab pähe, aga see on minu kohustus sulle 1 panna, ega ma meelega seda teinud nüüd...tuled parandad eksju.
Mmmmmnojah, olgu aga homme on ka päev ja ma üldse ei taha seda.....no ikka mitte üldse ei taha. Kardan. Kuigi ei tohiks vist.
Tänane päev ei koosnenud tegelikult ainult draamadest...Tikkrit pole ja sisuliselt on tänu sellele ka elu ilusam. Ühe tunni olime jaksiga ja teise vahtisime tühja.
Pomerants tegi mulle täna ahvatleva pakkumise, mille ma võtsin vastu ,sest mis mulle maksab väikestele poistele üks pilt joonistada või noh...pakkumise sisu on veits keerulisem ,aga lühidalt öeldes -on vaja ühte suuurt pilti, mis kattuks teema poolest ühe lauluga.
Ma arvan et ma pean minema pessuu ja pesema kaelast kogu selle jama mis täna oli. Igavene bullshit nende inimsuhetega ,aga elu on siiski lill ja seda ma mõtlen ikka väga tõsiselt.

Täielik saast , see on saast. Päev oli saast. Hommik läks nii valesti lihtsalt ,et ilmselgelt ma olin terve päeva lihtsalt hommikus kinni ja praegugi tahaks ma unustada selle tee kooli. Jube kuidas võib üks pisike asi tuju rikkuda.
Imelik on see ,et tänase päeva närvi minekud olid tegelikult nii kunstlikud või noh kuidas nüüd öelda ...see on nii et põhjust oli aga õige polnud see ikkagi.
Pmtselt ma ei mäleta mis päeval toimus, tegelikult ka mu meel oli tume hall ja seda kahe täiesti haiglase vestluse pärast. Siiani tegelikult ei saa üle aga ma eijaksa lihtsalt mõelda enam.
***
Ah sitta kah kirjutasin siia iilged memuaarid K.-le aga ma ei viitsi ,mul on kahju et mulle lähevad sõnad korda ,aga no offence...ma veits seedisin (pool päeva) ja otsustasin käituda järgmise tsitadi järgi ,, Ühel inimesel on õigus avaldada arvamus ,aga teisel inimesel on õigus seda mitte kuulda.''
Kui sa panustad selle peale ,et ma feilin ja jõuan Lennu või kelle iganes tasemele siis...palun väga.
***
Krissu sorry mul pole tõesti midagi rääkida päevast, kuigi ma lubasin detailseid aruandeid ainuke asi milles ma võin 100% kindel olla on see ,et ilm oli ilus. Ja sina võiksid ka kiiremini tagasi tulla:(

Pmtselt jah. Elu on karm. Ma ei tahaaaaaa. Kristiiina maga sisse, lase üle ja ütle et oli tegemist:(((((
Kurk lugu..
Igaljuhul, mina käisin juuksuris ja kuigi olulisi muutusi nagu polegi ,siis vähemalt pole enam seda karvast (raudset) eesriiet ees ja ma näen valgust ...tukk on lühem.
Koolis oli suht mõtetu 2 vabat tundi ja ülejäänud suht lebod va. keemia mis on tunnina väga ok ,aga noooooo ma olen tööde ajal nii tark muidu ,et ma ei taha teisi enda varju jätta ja feilin meelega tööd.
Kommoooooon.
Miks toits teeb nii koledate laulude peale tööö...mmmmmmmüüüüü:(((((
Igaljuhul ma ei viitsi siin mingit peadmurdvat teksti kirjutada niiet head õhtut.

Ma mõtlesin välja...nii...järgmisel(s.t. sellel talvel..mina elan vist eilses päevas veel:O:O) talvel ma teen ära tattoveeringu...selle mida tahtsin .
Nimetissõrmele tuleb ''per aspera ad astra'' ja sõrme otsa väike täht....valge püsiv tatokas...
VALGE! seda pole näha aga see on seal olemas;)
Tegelikult ma ei võinud arvatagi ,et õhtu kukub välja nii raske ,aga samas nii hea.
Just sellepärast ma armastagi igat jumala päeva,...Igat Jumala Päeva.

Uskumatu, aga nüüd algaski uus nädal ja ma ei taha lülitada oma telefoni sisse, ikka üldse ei taha..aga sellised on mängu reeglid...nv lõppeb ja telefon läheb sisse...

sittagi

Täna on üks nendest imelikkest päevadest ,kui mina ei saa aru , et nii peabki minema nagu läheb või on see ikkagi kõik vale. Täesti rippvel tunne on, aga see on omamoodi mõnus, selline kergelt kosmiline vm.
Loomulikult ma mõtlen aina rohkem Saksamaale, eriti pisikestele asjadele ,mis seal olles ei tundunud üldse tähtsad.
Hajevil , ma olen hajevil ja mitte just parim suhtleja, ei tea lihtsalt millest rääkida. Mul nagu mõtted veits mujal kui siin maailmas.
Ma ei tea, ei taha kooli (mitte kommenteerida seda rida). Kommooon nädala esimesed kolm päeva suuuht sakivad.
Kolme päeva peale on ainult üks hea tund ja kui ma selle nimetan siis Kristiinal tõmbub nägu kortsu niiet ma ei ütle et see on .......ka.
Tore, tore, tore:) Elu on peaaegu ilus:))))

Vajusin eile suht varakult siiski ära, niiet filmi vaatamine lükkus tänasele. Pean mainima ära , et kuigi ma ei saanud tehnilistel põhjustel seda lõpuni vaadata siis esimesed 45 min olid suhteliselt paljulubavad, rohkem ei tea sellest midagi..veel.
Muidu oli tavaline päev..kosristasime terve perega, siis käisime väljas ja noh..jumala tavaline laupäev.
Mingi hetk ajas nii mõnigi tühi loba närvid keema ja no...slaavi veri annab viimasel ajal kuidagi palju tunda. Õnneks pere vist teab seda..kuigi ema hiljem mainis ,et ma olen vihase inimesena suhteliselt jube või noh..ma ei tea ma võtan seda mingil määral komplimendina. Mis siis ikka..
Elu on ilus seni kuni ilm jälle koledaks ei lähe;)

Eks ta olegi kahjuks nii et ühes inimesed lähevad ,selleks et teised saakisd tulla ja ,et kõik algaks taas otsast peale. Me kasvame lahku , saame kokku , armume, tülitseme ja see ongi lihtsalt üks mängu osa. Seda tuleb võtta kui normaalsust, sest niikuinii kedagi ei koti kui kahju sul on ja tegelikult see polegi oluline. Enesehaletsemine pole kunagi maailma päästnud.
Igaljuhul tahaks kasvada maailmast natukeseks lahku, et vaadata seda kaugelt ja täiesti teise pilguga.
Päev oli hea , üpris lühike aga väsitav. Ilmselt pole ma veel reisi unetute ööde tagajärgedest toibunud. See on tegelikult täitsa hea ,sest ma väsin kiiresti või õigemini ma tunnen väsimust alles koju jõudes...aga ma jään kiiresti magama ja uni on perfektne. Unenäod on ka tasemel, ma lihtsalt tean seda , kahjuks am ei mäleta neid ...vähemalt täna mitte.
Õpetajatega hkkab ka kõik vaikselt oma hea kuju võtma..Toits , Pomm ..nad on kuidagi kõigest üle saanud ja inimesteks hakanud, sama ei saa ma vist öelda Puki kohta mis tegelikult tekitab mulle veits muret kuigi kuskil hingepõhjas ma kordan endale et see on ajutine ja üritan sellest mitte mõelda.
Ma ei oska kuidagi oma olemust seletada, imelik tunne...ma lihtsalt olen ju siis on mul hea...sest nagu Egert kirjutas Pukile ,,Kunagi sa ütlesid et kui inimesel midagi ei valuta on tal hea olla, praegu ei tunne ma ühtegi oma organit.'' Ma vist ei tsiteerinud seda sõnasõnalt aga mõte peaks olema selge.
Täna on filmiõhtu, ma kavatsen vaadata A Beautiful Mind'i , kui ma just varem ära ei vaju.




Ja siis peerud (peaksid olema pirrud) löövad kahest otsast lausa lõkendama.... mida iganes ..
See on normaalne muidu et kõrval arvutis vend loeb midagi säärast nagu : ,,Ma peeretasin nii ,et Mr. Junn ei palunud end kaua oodata...'' kommooon ma kirjutan seda ,sest see naer ei lõpe vist kunagi. Tegelikult ta loeb mingeid inimeste pinlike lugusid vm... suht koom , osad on ikka tasemel lood:D

Ööööm nooo ma ilmselt pean tegema siiin mõndade jaoks puust ja punaseks sellisee ööö asja et ,kui inimene ütleb ,et tuleb pikk paus siis ta mõtleb selle all ööööö pausi öööö mis oleks siis pikk!!!:D
Ühesõnaga see paus venis ,sest ma lihtsalt ei viinud ja siia maani ei viitsi reisit kirjutada , aga ma teen seda . Äkki siis saab rahus magada ja edasi rahulikult blogi pidada..

Algas kõik nii ,et päeval mil me pidime Eestist lahkuma ma magasin sisse ja kella kolme asemel ma ärkasin 3.31....kähku kähku sain kõigega ühele poole ja ema viis mind alguses Agnessale järgi ja siis meid mõlemaid Tallinki hotelli juurde.
Võta näpust ,me avastasime et Tallink on vale koht.. Lõpuspurt Viru ette ja voila olimegi meie bussikese juures. Trippisime vaikselt nõmmele kus pidi tulema bussile Frau Hunger ja ülejäänud loomad ,aga taaskord võta näpust:D Hunger magas 40 min sisse:D
Igaljuhul kogu see reis jätab igavesti suure jälje meie kõigi mälestustesse, vähemalt mõneks ajaks kindlasti.
Kokku tulid nii erinevad inimesed ,aga lõpp kokkuvõttes me kõik leidsime üksteises midagi sellist mida meenutades me tunneme naudingut ja ülimat rahulolu (see oleks ideaalis). Ma räägin siis endast ,et mulle andis see reis tohutult palju just suhtlemise poole pealt. Inimesed on ikka imelised loomad.
Kolmas päev oli minule tohutult stressikas , sest kõik see esinemine kaamera ees ja veel see teadmine ,et keel pole just parim ja nooooo....aga sakslased ja üldse grupikaaslased oli meeletult toetavad , nad isegi viitsisid teha nägu et nad kuulavad kui ma seal midagi harjutada üritasin:D
Meeletud õhtud olid meil ja kusjuures ainult 2 rahulikumat või siis võrdlemisi rahulikku õhtut oli ,aga nooooo ma ei tea. Ma tõesti ei oska kirjutada ja kirjeldada seda mis ja kuidas seal oli, sedaenam et tagantjärgi on kõik veel 100% lahedam kui oli tegelikult....olgem siis lõpuni ausad.
Ärasõit oli puhtal kujul nuuksumine. Kahju oli tõesti kahju.
Tahaks näha jälle Mojot, Sentat, Jonast, Nikit , Irinat, Karot,Carinat, hahahah Tankerit (not), seda poissi kelle nime mul meels pole aga tal olid prillid ja karvane pea, natuke isegi Christopheri...kuigi ta oli Larsi a.la saksakeelne varjant.
Ühesõnaga ma igatsesin ka teid niii hullult mu kallid Tallinnlased ja eriti neid kes pidid kannatama terve selle nädala Fürer Lendu. Mõtetes ikka ja jälle kooli juures(sealt leiab minu alati).
Elu pärast reisi.
Veits muutunud, siiski kõike ma siia kirjutada ei saa/taha. Kindlasti on värskema pilguga parem vaadata ,aga suhetes tekivad ikka samad küsimused mis varemgi ja tekivad tõrked. Ei taha suhelda puu või seinaga ,aga no see on justkui harjumus. ( öööm hetkel pole vaja võtta seda puud ja seina sõnasõnalt, mõni teine kord:D)
Ühesõnaga ma kaotasin pooled mõtted ära , aga pooled jäid alles ja kui keegi viitsis isegi seda poolt mis alles on lugeda siis.......hahahahahaha nooo see on siiski saavutus.

Mis reisi veel puudutab siis ma tahan errriitiiii tänada Karli, Keni, Agnessat , Rasmust, Andreast, Kristianit ,Margareti ,Kristjanit jaaaaaa mmmmm teisi TSG omi aga no teie olite superluks seltskond:*****

Tervist!
Ma olen tagasi . Tagasi maalt , millest ma pole kunagi suurt midagi arvanud ,aga eks see reis muutis nii mõnegi vanadest arusaamadest.
Eelmise pühapäeva hommik:
Plaanijärgselt ma pidin ärkama kell 3 ja 3.30 olema juba Agnessa peatuses. Aaaa no võta näpust maärkasin 3.31 (jumala juhuslikult) ja avastasin et ohhhoooo ema ka magab.
Kähku-kähku kõik tehtud ja 3.42 olimegi Agnessa ees.
Ema sõidutas meid linna , kus me saime aru et hotell Tallinki esine pole ilmselgelt koht kust stardime meie...väike spurt Viru ette ja võiski alata meie tripp...esialgu nõmmele, kust oleks tulnud peale Frau Hunger ,aga noh milleks tulla õigeks ajaks....tuli ikka 40 min hiljem:D Pole hullu.
Sõit Läti poole läks lahti, Hunger jäi magama, meie peitsime ta papud ära:D



selline oli mu vahepealne draft...mis ei saanudki valmis