tulemast
ense-
pettuste
maailma.
Kõik mis on meie ümber on tuul ja see mis alla kukub on tuhk, see mille peame käegakatsutavaks on illusioon ja muud pole lihtsalt olemas.
Pole suht ammu nii surnud päeva lõpuks olnud.
Esimesse tundi ma magasin sisse. Teine oli füüsika. Kolmas pidi olema saksa keele aasta testi kirjandi osa ,aga võta näpust. Peale lühiksest vestlust Frau Külaga , ta lasi mu ära direktsiooni ja kuradi kolm tundi tapsid ära kogu selle tohutu energia ,millega ma tulin kooli.
Kolm tundi ümarat lauda, millel polnud otseselt midagi viga ,aga närvipinge oli tohutu vaatamata rahulikele nägudele. Mõnikord ma mõtlen ,et õpetajad on energeetilised vampiirid, peale pikki vestlusi ma lihtsalt tunnen ,kui jõuetu ma olen.
Kahju, mul oli kõigist kahju. Sest kui vaadata selle kõige konteksti siis probleem ,kui selline oli olematu, aga inimestel oli vaja vabaneda sellest pingest ,mida oli toonud kaasa kultuurinädal. Mitte ainult kultuurinädal.
Mul oli konkreetselt raske istuda Inimese vastas ,kes koguaeg raputas pead ja kes vist ei tahtnudki eriti midagi kuulda,ilmselt oli ta endale kõik juba ammu selgeks mõelnud ...ja samal ajal kõige kõrvalt see inimene silitas mu jalga või vastupidi tagus seda. Kõrval istusid Frau Lend ja Krissu. Sõnul seletamatu milline energi sellel segul oli...tohutu.
Igaljuhul seda on mõttetu kirjeldada, sest ma nkn midagi ei mäleta. Pea oli paks ja no kõik on nkn selgem kui vesi. Minu arvates sai kõik korda ja samas on minu arvamus ,et osadest ei saadud lihtsalt aru, ka vaikselt vesteldes ei pruugi inimesed üksteist kuulda, vaatamata sellele ,et nad täiest väest üritavad.
Peale direktsiooni aga täpsemalt siis koosolekut mu raske päev jätkus...ma suundusi Frau keemia õpetaja juurde, kellet sain kolki nii nagu üks minusugune tubli laps saama peab.
Sõim- läskin ära - tulin tagasi - sõim - monoloog - sõim - noo põrada märgamine - sõim - kompromiss.
Päev jätkus vaatamata kõigele.
Muusikast sain lahti ,et lõpetada ära pilt mille ma olin Pomerantsile võlgu.
Peale muusikat ootas mind keemia järka, peale seda ma jõudsin jutustada Toivole ingliskeelt ja pmts Toivo oli täna suur üllatus minu jaoks. Ta jälle rääkis inimese moodi, ta oli korraks jälle see Toits ,mitte õpetaja Übi, aga seda ainult korraks. Noh, rõõm ikkagi. Suur glück.
Peale inkat läksin Frau Küla juurde kus lõpetasin hommikul alustatud kirjandit. Väsinud peaga....ma ei tea kuidas see välja kukkus.
Tulin koju u kuuest ja läksin magama ,sest pea lõhkus ja noh polnud üldse hea tunne...magasin , nüüd on jubea praktiliselt kõik õpitud ka...pessu ja tuttu....
Pole suht ammu nii surnud päeva lõpuks olnud.
Esimesse tundi ma magasin sisse. Teine oli füüsika. Kolmas pidi olema saksa keele aasta testi kirjandi osa ,aga võta näpust. Peale lühiksest vestlust Frau Külaga , ta lasi mu ära direktsiooni ja kuradi kolm tundi tapsid ära kogu selle tohutu energia ,millega ma tulin kooli.
Kolm tundi ümarat lauda, millel polnud otseselt midagi viga ,aga närvipinge oli tohutu vaatamata rahulikele nägudele. Mõnikord ma mõtlen ,et õpetajad on energeetilised vampiirid, peale pikki vestlusi ma lihtsalt tunnen ,kui jõuetu ma olen.
Kahju, mul oli kõigist kahju. Sest kui vaadata selle kõige konteksti siis probleem ,kui selline oli olematu, aga inimestel oli vaja vabaneda sellest pingest ,mida oli toonud kaasa kultuurinädal. Mitte ainult kultuurinädal.
Mul oli konkreetselt raske istuda Inimese vastas ,kes koguaeg raputas pead ja kes vist ei tahtnudki eriti midagi kuulda,ilmselt oli ta endale kõik juba ammu selgeks mõelnud ...ja samal ajal kõige kõrvalt see inimene silitas mu jalga või vastupidi tagus seda. Kõrval istusid Frau Lend ja Krissu. Sõnul seletamatu milline energi sellel segul oli...tohutu.
Igaljuhul seda on mõttetu kirjeldada, sest ma nkn midagi ei mäleta. Pea oli paks ja no kõik on nkn selgem kui vesi. Minu arvates sai kõik korda ja samas on minu arvamus ,et osadest ei saadud lihtsalt aru, ka vaikselt vesteldes ei pruugi inimesed üksteist kuulda, vaatamata sellele ,et nad täiest väest üritavad.
Peale direktsiooni aga täpsemalt siis koosolekut mu raske päev jätkus...ma suundusi Frau keemia õpetaja juurde, kellet sain kolki nii nagu üks minusugune tubli laps saama peab.
Sõim- läskin ära - tulin tagasi - sõim - monoloog - sõim - noo põrada märgamine - sõim - kompromiss.
Päev jätkus vaatamata kõigele.
Muusikast sain lahti ,et lõpetada ära pilt mille ma olin Pomerantsile võlgu.
Peale muusikat ootas mind keemia järka, peale seda ma jõudsin jutustada Toivole ingliskeelt ja pmts Toivo oli täna suur üllatus minu jaoks. Ta jälle rääkis inimese moodi, ta oli korraks jälle see Toits ,mitte õpetaja Übi, aga seda ainult korraks. Noh, rõõm ikkagi. Suur glück.
Peale inkat läksin Frau Küla juurde kus lõpetasin hommikul alustatud kirjandit. Väsinud peaga....ma ei tea kuidas see välja kukkus.
Tulin koju u kuuest ja läksin magama ,sest pea lõhkus ja noh polnud üldse hea tunne...magasin , nüüd on jubea praktiliselt kõik õpitud ka...pessu ja tuttu....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar