Mu pea on paks ja ma üldse ei taha mõeda tagasi ega ka edasi. Ma pidin paluma üle pika aja kellegi käest tõesti vabandust , kahelt inimeselt samal päeval. See on raske ,aga samas vähemalt ma tean ise seda ,et tegin valesti ja no ma ei tea ma südamest palu(si)n vabandust. Ma tõesti ei tea mis mu sisse on läinud nendel kahel päeval ja jälle hakkab see äärmusest -äärmusesse teema mis on ühtpidi naljakas , teistpidi ajusid kabistav.
Ühesõnaga kool sai tunda täna minu viha...toitsi klassis lendas krohvi. Seda ma pidin kahetsema juba keemia järka ajal ,kui ma ei saanud üldse keskenduda ja mu käed värisesid. Aju oli täiesti paraliseeritud. Miks mul on siis keemiast rohkem ükskõik kui inimestest...? Ühesõnaga ma pean tunnistama ,et nüüd on suvetöö oht veits suurem ,kuna kindlasti kajastuvadki mu tänased keskendumishäired hindes. Õnneks on suvetöö paar päeva ,sest kes midn ikka peale kooli kannatada viitsib ja no ma nii hull ka pole ,et ...ah ma ei tea ,elame näeme...ma ei taha ennustada.
Toitsi draama seisnes selles ,et ma sain laksust naermise eest 1 ja kui läks rääkismiseks lahti siis inimene lihtsalt ei kuulnud mind, issand ta ju nägi ,et mul on nõme ja ta lihtsalt irvitas näkku.
T: Jaa ma saan aru ,et ilus ilm ja allan külje all ja kevad hakkab pähe, aga see on minu kohustus sulle 1 panna, ega ma meelega seda teinud nüüd...tuled parandad eksju.
Mmmmmnojah, olgu aga homme on ka päev ja ma üldse ei taha seda.....no ikka mitte üldse ei taha. Kardan. Kuigi ei tohiks vist.
Tänane päev ei koosnenud tegelikult ainult draamadest...Tikkrit pole ja sisuliselt on tänu sellele ka elu ilusam. Ühe tunni olime jaksiga ja teise vahtisime tühja.
Pomerants tegi mulle täna ahvatleva pakkumise, mille ma võtsin vastu ,sest mis mulle maksab väikestele poistele üks pilt joonistada või noh...pakkumise sisu on veits keerulisem ,aga lühidalt öeldes -on vaja ühte suuurt pilti, mis kattuks teema poolest ühe lauluga.
Ma arvan et ma pean minema pessuu ja pesema kaelast kogu selle jama mis täna oli. Igavene bullshit nende inimsuhetega ,aga elu on siiski lill ja seda ma mõtlen ikka väga tõsiselt.
Ühesõnaga kool sai tunda täna minu viha...toitsi klassis lendas krohvi. Seda ma pidin kahetsema juba keemia järka ajal ,kui ma ei saanud üldse keskenduda ja mu käed värisesid. Aju oli täiesti paraliseeritud. Miks mul on siis keemiast rohkem ükskõik kui inimestest...? Ühesõnaga ma pean tunnistama ,et nüüd on suvetöö oht veits suurem ,kuna kindlasti kajastuvadki mu tänased keskendumishäired hindes. Õnneks on suvetöö paar päeva ,sest kes midn ikka peale kooli kannatada viitsib ja no ma nii hull ka pole ,et ...ah ma ei tea ,elame näeme...ma ei taha ennustada.
Toitsi draama seisnes selles ,et ma sain laksust naermise eest 1 ja kui läks rääkismiseks lahti siis inimene lihtsalt ei kuulnud mind, issand ta ju nägi ,et mul on nõme ja ta lihtsalt irvitas näkku.
T: Jaa ma saan aru ,et ilus ilm ja allan külje all ja kevad hakkab pähe, aga see on minu kohustus sulle 1 panna, ega ma meelega seda teinud nüüd...tuled parandad eksju.
Mmmmmnojah, olgu aga homme on ka päev ja ma üldse ei taha seda.....no ikka mitte üldse ei taha. Kardan. Kuigi ei tohiks vist.
Tänane päev ei koosnenud tegelikult ainult draamadest...Tikkrit pole ja sisuliselt on tänu sellele ka elu ilusam. Ühe tunni olime jaksiga ja teise vahtisime tühja.
Pomerants tegi mulle täna ahvatleva pakkumise, mille ma võtsin vastu ,sest mis mulle maksab väikestele poistele üks pilt joonistada või noh...pakkumise sisu on veits keerulisem ,aga lühidalt öeldes -on vaja ühte suuurt pilti, mis kattuks teema poolest ühe lauluga.
Ma arvan et ma pean minema pessuu ja pesema kaelast kogu selle jama mis täna oli. Igavene bullshit nende inimsuhetega ,aga elu on siiski lill ja seda ma mõtlen ikka väga tõsiselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar