Mu silmad jooksevad iga asja peale vett. Konkreetselt millest ma ka ei mõtleks -mõlemad minu Kristiinad , kool, Liis , Toits, Jakobson...Ma olen lihtsalt loll. Kõik see muusika , need raamatud ..it's not the same...s.t. aeglane enesetapp. Ebapüsiva emotsionaalse tervisega nagu ma olen, ei suuda ma enam adekvaatne olla. Täna vähemalt mitte ja see blogi on kahjuks või õnneks mu ainuke väljaelamisvõimalus. Mu peas on nüüdsest ainult kaootiline mustus või vastupidi on see puhtus. Ma ei tea mida ma tahan, mida ma ootan ja kuhu ma jõuan. Seisin kooli ees ja ootasin bussi üritades samal ajal mõtestada enda jaoks lahti selle mida ma siis tegelikult praegu tunnen. Ma ei tunne midagi, nagu polekski midagi kaotada ,nagu ma oleks üks juurvili. Ma ju kõigest väest üritan tunda ennast hästi, aga see ei tule välja ,sest ma ei suuda tunda. See on jube ja enneolematu. Ma nagu tahaks rääkida kõik välja ,aga pole selliseid sõnu mida kasutada seletamaks seda mis toimub. Neid lihtsalt pole. Ma olen eksinud keset tühja põldu. Ma ei igatse midagi, ma ei tunne mingit tõmmet millegi suhtes, ma ei ole väsinud,ma ei ela ma olen olemas.
Loen üle oma Väikest Printsi ja see vast ongi mu ainuke lohutus. Võttes ära oma roosad prillid ma näen selle raamatu tegelikku sisu paremini kui kunagi varem, sest nagu selgub ,elab üks väike prints meie kõigi sees.
Kuhu iganes ma ei tahtnud ka jõuda ...sinna ma enam ei jõua, aga natuke parem on vist küll.