reede, 11. september 2009

Ma ei tea...Tunne on täpselt selline ,et tahaks ropsida ,aga mitte veel, sinna on veel natuke aega ja ma ei mõtle seda otseselt vaid siiski ülekantud tähenduses. S.t. ,et ma lihtsalt tunnen kuidas see hetk mil ma jälle ära keeran läheneb mulle. Ja ma ei taha seda, sest see ei ole lollitamise mõttes ärakeeramine..See on jälle see masenduse hetk. Jah seda annab veel paremale ja vsakule venitada ,aga no kindel see ,et see annab tunda.,justkui hoiataks ette.Ühel kendal päeval on siis : knock,knock, Im here.
Tegelikult ma peaksin tõsiselt hakkama tegelema tervisega, see kord ma pean silmas ikka füüsilist tervist...fking mandlid. Ma ei hakka teid sissejuhatama peensustesse ,aga täna ma vist avastasin ,et kui ma peaksin lähiajal surema siis oleks asi madlites...isegi kui ma jääks auto alla siis süüdi oleksid ainult mandlid. Tore ,et mul endal naljakason , aga see on sitt nali...tean.
Hakkan ravima, kindlasti alates kolmapäevast püüan siis arsti vägistada vm. Ma üüüldse ei taha, ma tean et lugu ei ole sugugi hea ,aga ma tean ka seda ,et ise see üle ei lähe ,kui ta siiani pole üle läinud.
Ei hakka tüütama oma terviseriketega, kuigi ma olen suht uhke...ma olin eelmise aasta jooksul ainult 2 korda haige...saladuskatte all ütlen ,et muu oli imitatsioon...küllaga mitte koolis vaid kodus ema ees...Noooo mitte ,et ma niisama poleks saanud kodus leboda.
Räägin siis tsirka päevast ka...Algas kõik keemia tunnikaga ja ma tõesti loodan ja usun ,et see läks päris hästi, aga ma üldse ei imestaks kui see oleks vaid minu enda luuluu.
Keemiast inkasse ja seejärel muusikasse ja lalaikesse...Normaalne...Turvasime natuke spordipäeval ka...noo selle kohta oleks vist liiga hea öelda ,et see oli hea vm...see oli mõtetu elu põletamine.
Aga hiljem ,seal viru tänava kohvikus toimus mõtekas elu põletamine ...Ikka samade inimestega ,keda ma nii väga armastan.
:)
Kui hakkas külm siis me loomulikult lahkusime ja joosime laiali.
Kojujõudes...noo mis ma okan öelda, mul on kurb vaadata ,et ema muretseb mingite idiootsete äriprobleemide pärast. Jumal ma ju saan aru et põhjust on, aga miks küll ei aita sõnad..miks ei piisa sellest kui ma ütlen et ärgu muretsegu, sest kõik saab korda ja mitte ,et ma sisestaks seda endale või talle. Mõningad asjad on lihtsalt nii lollikindlad. Ma lihtsalt tean seda.
Ma tean üldse kõike;)

Kommentaare ei ole: