Nii nagu eilne õhtupoolikki vajus ka tänane päev mingil hetkel täiesti ära. Kas asi on koolis, minus, teisest seda ma ei tea aga osad sündmused , inimesed ja asjaolud lihtsalt sunnivad vaikselt ärrituma. Ma nagu püüangi hetkel veel alla neelata aga varem või hiljem viskab üle ja miski jälle muutub. Mingid vaated peab kindlasti muutma ja sellest ma ei mõtle esimest päeva ja just see mis toimub viibki mind vaikselt sinna ,kus ma saakski lõpuks kõik endale selgeks. Kas peaks kellegi kaotama oma elust või just juurde otsima see on ka omaette pusle, sest kuidas saab kõige valutumalt loobuda sellest millega oled harjunud? Teiselt poolt ma jälle mõtlen seda ,et noh elu ju alles algas ja mis ma ikka hoian sealt kinni kus pole mõtet üritadagi haarata. Tuleb minna lihtsalt edasi ja hiljem selgub kas oli see lahti laskmine viga või ei. Maitea vb on see lihtsalt ajutine kriis suhetes, mistahes suhted nad ka poleks. Siis ma näen ikkagi ainult ühte lahendust...natukeseks ajaks kaugeneda üksteisest kartmata seda ,et aina kaugemaks see jääbki... ju siis nii peab olema.
Tähendab ma muudan teemat ja mainin ära ,et oma eesti keele olematu oskuse tõttu ma pidin kolima ,ette ja mind tabas masendus ja väike häbitunne....aga fakk...ees pole üldse paha, samas ma vist ikkagi kolin tagasi taha niipea kui saan esimese kontrolltöö tehtud.
Vot. Tegelikult vaatamata sitale ilmale ,samasugusele tujule ja raskele kotile suutis liis parandada mu tuju kui mitte 100% siis 98 kindlalt. Vsjo.