See oli hea nv.
Reedel peale kooli ma läksin linna ,kus sai Sirkli kohvikus kokku Kristiinaga ja teine Kristiina oli nkn tööl. Istusime rääkisime, nii palju rääkisime, nii hea oli. Ma igatsesin.
Kui kohvikut hakkati kinni panema läksime me Kristiinaga ära bussi peale, Krissu Viimsisse mina staapi.
Staap oli alguses eriti heaju Eku ja Kusti on pumbad , maas seisid 2 ssrt tühja õllepudelit ja taburetil tühi laudur. Õnneks ma olin just ärajoonud 2 koffeiinitabletti ja mul kammis niisama ka. Kui jõudsid Liisa ja Sirkel hakkasime proovika poole liikuma...Teepeal liitus veel Karl ja me saime Eku vanaema pirukaid ka:D
Proovikas oli kahtlemata hea, taaskord. Vahepeal oli meiega ka Kerstin kes lõpuks läks ikkagi viimase trammiga koju ja joinis ka Aaps.
Öösel väike trip staapi peatusega faas ühe juures.
Kamm-jamm ja kokteilid + top shop, nii mööduski meie järjekordne staabiöö.
Hommik algas vähemalt 2 korda. Esimest korda lõugamisega mul on song teist korda ma ei tea millega ja kolmandat äraminemisega.
Jubeda parmu tundega me suundusime kohvikusse. Sealt lahkus Krissu kirbukale ja ina jäin toibuma...toibusin päris mitu tundi. Vahepeal liitusid minuga teised kirbuka fännid nagu Marit ,Reelika, Anu ja Anna-Liisa. Ei mulle sobib.
Kui jõudsin koju tuli meelde ,et ma pole midagi söönud ja minu esimene ohver oligi külmik ,kust ma ei saanudki midagi. Ilgelt solvunult külmiku peale hakkasin kirjutama KN'i kava ja sellega mu päeva tegus osa lõppeski. Niiet õhtuni ma lihtsalt lasin schlangi.
Väike tõsine vestlus või pigem monoloog ja ma olin nii surnud et läksin poole üheteistkümnest magama.
***
Tegelikult ütles Kessu eile ühe väga õige asja mulle. Igaüks teab seda nkn ,et sa elad ühe korra ,aga see on nii tavaline ,et tihtipeale selle ütluse sisu kaob. Ma siis käitusin eile lähtuvalt sellest ,et mul on pohhui kas ma kahetsen või ei ,aga ma kindlasti oleks kahetsenud kui ma poleks hakkanud rääkima sellest mis mind painas ja häiris, mis tegi mulle hirmu for god saiks.
Ma ei tea mis läks korda inimesele ja mis mitte ja ma arvan ,et see ei peaks enam huvitama, küllaga aeg on käes ja miski lihtsalt peab muutuma.
Siiski elu tahab elamist ja kõik on ilus;)
Reedel peale kooli ma läksin linna ,kus sai Sirkli kohvikus kokku Kristiinaga ja teine Kristiina oli nkn tööl. Istusime rääkisime, nii palju rääkisime, nii hea oli. Ma igatsesin.
Kui kohvikut hakkati kinni panema läksime me Kristiinaga ära bussi peale, Krissu Viimsisse mina staapi.
Staap oli alguses eriti heaju Eku ja Kusti on pumbad , maas seisid 2 ssrt tühja õllepudelit ja taburetil tühi laudur. Õnneks ma olin just ärajoonud 2 koffeiinitabletti ja mul kammis niisama ka. Kui jõudsid Liisa ja Sirkel hakkasime proovika poole liikuma...Teepeal liitus veel Karl ja me saime Eku vanaema pirukaid ka:D
Proovikas oli kahtlemata hea, taaskord. Vahepeal oli meiega ka Kerstin kes lõpuks läks ikkagi viimase trammiga koju ja joinis ka Aaps.
Öösel väike trip staapi peatusega faas ühe juures.
Kamm-jamm ja kokteilid + top shop, nii mööduski meie järjekordne staabiöö.
Hommik algas vähemalt 2 korda. Esimest korda lõugamisega mul on song teist korda ma ei tea millega ja kolmandat äraminemisega.
Jubeda parmu tundega me suundusime kohvikusse. Sealt lahkus Krissu kirbukale ja ina jäin toibuma...toibusin päris mitu tundi. Vahepeal liitusid minuga teised kirbuka fännid nagu Marit ,Reelika, Anu ja Anna-Liisa. Ei mulle sobib.
Kui jõudsin koju tuli meelde ,et ma pole midagi söönud ja minu esimene ohver oligi külmik ,kust ma ei saanudki midagi. Ilgelt solvunult külmiku peale hakkasin kirjutama KN'i kava ja sellega mu päeva tegus osa lõppeski. Niiet õhtuni ma lihtsalt lasin schlangi.
Väike tõsine vestlus või pigem monoloog ja ma olin nii surnud et läksin poole üheteistkümnest magama.
***
Tegelikult ütles Kessu eile ühe väga õige asja mulle. Igaüks teab seda nkn ,et sa elad ühe korra ,aga see on nii tavaline ,et tihtipeale selle ütluse sisu kaob. Ma siis käitusin eile lähtuvalt sellest ,et mul on pohhui kas ma kahetsen või ei ,aga ma kindlasti oleks kahetsenud kui ma poleks hakkanud rääkima sellest mis mind painas ja häiris, mis tegi mulle hirmu for god saiks.
Ma ei tea mis läks korda inimesele ja mis mitte ja ma arvan ,et see ei peaks enam huvitama, küllaga aeg on käes ja miski lihtsalt peab muutuma.
Siiski elu tahab elamist ja kõik on ilus;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar