Ma kardan öö saabumist...

.. äkki jälle välgutab ja müristab. Mis ma siis teen? 

Homme folgile. Saab trippida, saab hängida, saab suhelda, saab imetleda oma inimesi, saab näha neid keda ammu näinud pole, saab lällata, praktiseerida alkoholismi ja loomulikult saab mõtted mujale, saab lõppude lõpuks lihtsalt olla...lihtsalt kõike saab...KÕÕÕÕÕÕIKE.

Tegin ülikooli sisseastumisavalduse ära nüüd on vaja printida kahes eksemplaris ja siiiiiis allkirjastada and theeeeen postiga ülikooli saata.

Tahaks midagi head, tahaks midagi head süüüüüa ja vaadata- vaatamise kohapealt on mul lahendus olemas- see tõmbub praegu arvutisse, aga söömisest ei tea midagi, pole kööki jõudnud veel...

Kurat ma kardan öö saabumist...:(((

Uimane laps- mõttetu laps või kaua maganud laps- üleväsinud laps

Ma olen kurb ja öösel tuli meelde diil Hendrikuga, et kui ma äikese ajal peaksin Kadrioru korteris üksi hängima, siis hunniku shokolaadita enam tema koju ei saaks...jep, ma olen kurb.

Mul on tööintervjuu ka täna ja ma muidu ei pabistaks, aga see on ingliskeeles ja ma ikka ei pabistaks, aga tunnen veits Maheshi ja ma pabistan. Nooo raisk, mis vahe on punasel ja valgel veinil? Aga viksil ja rummil? Ja kes on sinu kangelased? Ei sorri eeskujud.

''Väike raamat meelerahust tööl''
lk 82
PAITA END
Raskel tööpäeval koguneb
kogu pinge just näopiirkonda.
Et sellest vabaneda, liigu
sõrmeotstega tugevalt
vajutades otsaesiselt
kuklani välja.

Kas sita keeramine unenägudes mõjutab karmat?

Ma nägin Sind täna... huvitav, et ma pole sust kunagi varem mööda sõitnud ja just täna... sweet god ma ütlen selle peale... pikemalt sel teemal ma ei peatu... Lihtsalt mul tekkis peas küsimus päeva jooksul- Kui eile oleks harilik päev olnud, kas ma oleks ka siis näinud Sind täna?- mine ja võta kinni.

Päeva juurde siis... ma olin veel õhtul enne magama minekut suht veendunud, et ma magan päeva maha ja ei jõua mitte kuskile, sest ei taha/tahtnudki jõuda.

Mingi hetk päeval helistas Martin ja ütles, et jättis mulle veits raha alla poodi ja isegi pärast seda kõnet polnud mul plaani tõmmelda, magasin edasi. Poole kuuesti trippisin ikkagi linna, sest mul oli vaja teada, mis mu lennuka läbipääsuloast saanud on, kas saan kasutada seda, kui teisse poodi lähen ja tuli välja, et pole vaja enam mingeid kontrolle teha, sest luba on alles ja üks firma peab selle teiselt lihtsalt ära ostma.

Kohvikus pommitasin Kairit kõiksugu ülikooli ja õppelaenu küsimustega ja ta pidas maailma paremini vastu... Päeva lõpuks selgus, et õppelaenu ma veel ei vajagi ja see pole miskit muud kui hea, aga tööotsaga pean ikkagi midagi otsustama, sest lennukat ma ju tahan, aga uus algus(just ülikoolis) ja kõik see tulevikumöks on nii etteaimamatu- kas ma julgen riskida ja ma arvan et ma julgen ...  kes ei riski, see ei joo šampanjat, on ju nii, on ikka.

Jaaa kell on juba kolm ja kakskümmend üks minut ja tegelikult peaks magama, aga ma olen vampiir- da. Ja mida vampiirid teevad? Imevad verd, aga mul on granaatõuna mahla ja ma hakkan hoopis vilmi vaatama. Lasen mõtted lendu ja Aura mahlal puhastada mu aurat ja mu karma aurat ja ma tegelikult absoluutselt ei tea millest ma räägin... aga homme pole mul elu ,sest see saab põetatud- jah, ma põletan elu seal ,kus on mu teine kodu ja kuhu sobiks teisele korrusele klaaspõrandaga dušširuum- teisisõnu olen ma ilmselt kuskil kohviku ümbruses (kui ma üles ka ärkan, kui ma üldse magama lähen, et ülesärgata)...Oeh.

Ssssitase karma päev, homsest hakkan tõstma karmat!

Pilk võib rääkida õnnest, mis luhtus,

nagu pilvine eha

tuhmilt ütlevad silmad : nii juhtus...

midagi pole teha...

Kirjutan siia samasse uuesti, aga kell on tegelikult 4.59 mitte 1.42 . Jep, ma ei maga- vampiirhuaan. Ütle mulle, kuidas sa magad öösel, kui maailm vajab päästmist. DUUUH.

Ma olen mõelnud terve öö maast ja taevast. Ma ei ole enam hardcore broken kurb inimene ja kui mingil hetkel ma peaksin jälle murduma ja ikkagi tundma ennast kurvalt või kuidagi muud moodi õnnetult, siis on see kõigest mingi osa. See aeg möödub ja siis tuleb midagi ilusat, siis juhtub taaskord midagi koledat ja peale seda uuesti midagi väga vahvat- see on elu.

Lihtsalt tead Sõber. Ma ei saa surra peale igat totaalset läbikukkumist (kuigi teine kord täitsa tahaks). Sitasest teadmisest, et põrusin piisab. Jah, päeva pealt ma ei saa üle ja ei unusta asju, mis väänavad kogu sisemuse väljapoole, mis peavadki mind kummitama- muidu poleks me ju suhelnud, kui praegu poleks midagi tõeliselt liigutavat meenutada. Ma ei taha midagi unustada, sest need on väärtuslikud kummitused. Ometi ju algas meie lühilugu sellest, et ma ajasin sind närvi, kui lihtsalt ei lasknud sul (diagonaalis) nautida teenitud und ... naljakas.. hea algus tahtsin öelda...
Ma tahan saada paremaks inimeseks ja ma saangi kunagi maailma parimaks inimeseks, ma saan nii heaks, et tuleb teine inimene, kes ei ütle mulle enam ''head aega'' teades samal ajal, et on minu kangelane (nagu peaksid teadma sina - mul on kahju, kui ma seda piisavalt selgeks ei teinud) ja kui see juhtub ma mäletan Sind, sest minu kurjem pool ütleb sulle ''no big thanks to you'' aga minu parem pool võtab su ees mütsi maha- kui minust saab maailma parim inimene, siis seda ka tänu Sinule.

Muidugi ma armastan sind ka edaspidi ja loomulikult ma hoian sulle mõlemad oma pöidlad, selles pole ega teki mitte kunagi kahtlust.

Sinu päralt on terve ilm, sinu oma on üks ainus MA :))

Losing your memory

Tere öö või oleks õigem öelda varahommik. Mu mõtted käivad ikka samu radu, otsivad ikka samu inimesi ja ma hakkan jõudma sinna kus ei hakka kergem, aga ma hakkan mõistma kuhu kõik need teed viivad. Ma tahan nii väga eksida, aga äkki ma tegin tookord kannapöörde sadamasse, sest ma teadsin, et see jääbki viimaseks korraks. Veidi vara on veel hüvastijätukirju kirjutada, aga kui selleks saab üldse valmis olla, siis ma ilmselt olen. Uksi ma kinni panna ei julge, sest ma tean, et see oleks vast kõige lihtsam rasketest lahendustest üldse... ja mul on usku. Ma tahan võimalust andestada, ma tahaks suuta andestada. Pole see mingi mäng või hale klišee - hetkel on see kõik, mis meeles mõlgub ja juhib elu, mida tegelikult pole.

Chapter one - Äike!

Kell on 6.10 ja tere mul pole und. Ma olin alles pool tundi tagasi õnnelik, kui  unesegane Kristjan ütles, et Kiisal on äike- ma olin õnnelik, sest silly me arvas, et kui äike on Kiisal ega ta siis Tallinna ei jõua... 15 min. tagasi ma olin õnnelik, sest müristas väga vaikselt ja ma arvasin, et äkki ma ei kardagi enam äikest. 5 min. tagasi ma veendusin sellest, et ma kardan äikest ikka nagu põrgut ja see pool minust ilmselt niipea ei muutu. 

Ma ei maganud, aga ma tegin kõike muud. Ma suhtlesin kuni kõik magama läksid, ma skeemisin, ma vaatasin sarja ja kuulasin muusikat, ma emosin ja ma jõudsin lahenduseni - mis raudselt ei õigusta ennast vaid on tingitud hetkemeeleolust (pagan miks väljas välgutama peab, õnneks müristamist tapab muusika!!!)

Täna on 23. juuli 2011 ja ...kurat ma ei teagi päris täpselt mida ma öelda tahtsin... ..2011 ja ma vaatan veel  natukene sarja ja eks näis äkki magan seejärel oma elu maha, sest see on naeruväärne ja ma tahaks, et kõik see absurdne bullshit laheneks ja ma tahan oma sõpra tagasi, more than anything... äratage mind siis kui leiutate ajamasina (või äärmisel juhul mälu kustutaja vm..), muidu ei meikki senssi, sest see on hale-naljakas olukord, mis toob esile absoluutselt kõik võimalikud emotsioonid ja kuna diilimine tunnetega on nii aeganõudev, peab seda aega ka unearvelt võtma... Aiiii karramba, persse need emotsioonid, sitt olukord on nii või teisiti sitt ja pole see mitte mingi tuleviku väetis, sest tulevik koosneb magamisest, mis on hullem kui elu põletamine- mis siis, et mõnedel päevadel on uni maailma nauditavam olek? (vaevalt, et uni ASI on???)...
Ma olen selles ebamäärases heas tujus, kui näol on lollakas muie, mille põhjal võiks öelda  et mul ongi päris hea tuju, aga sisemiselt ma nutan... ei ausalt... ja ma peksan segast ja ÄIKE SAI LÄBI..KISS MY ASS nüüd. Jummel jummel... ma vist flipin, aga tead, see on see kurb-tore flipp...
Mida ma ikka seletan seletamatut?
Toivo ütleks selle kohta, et sa ei saa rääkida maitsetest värvides or smthing.

Miks ma siiiiiiiiil pole, ma ei saa aru... ja keegi pole kunagi osanud vastata sellele küsimusele...masendav.

I can't help feeling, that we almost had it all..

 Sadly true deepshit, mille osas ma pole üldse mitte andekas...

Ei, täna ei olnud parem.

Esiteks mul tuli sundida ennast magama ja see õnnestus alles seitsme paiku hommikul. Kogu öö ma lihtsalt olin, ma lihtsalt hingasin. Vahepeal vaatasin Despicable me'd, sest mida sa teed, kui sul lihtsalt pole midagi, mitte midagi enam teha, üleüldse ma mõtlen. Ühesõnaga multikast tuli nostalgia, nostalgiast kasvasid taaskord välja hingamishäired ja muud peavalud. Täiesti haige. Sa elad päeva maha ja siis tuleb kuskilt jälle see hoog, mil tahaks jalgu trampida nutta ja karjuda, sest sul on järsku valus - kui hoog on möödas tekib pohmellitaoline seisund.

Inimesed ei karju kunagi niisama... pigem vihast. Viha all on valu- keegi ei karju niisama- karjutakse ikka ja alati valu pärast.

See on ehk paranemisprotsess, aga mul nagu polekski hetkel seda inspiratsiooni. paraneda järk järgult, tahaks, et käiks plaks ja kõik oleks unustatud ja mälus poleks ühtegi mälestust sellest, mis alles  toimub. Tekib küsimus, miks ma pean paranema millestki või kellestki, kellest ma truly, madly ja deepliyei taha paraneda või tahan, aga polnud valmis selleks, et nüüd tuleb see aeg. Inimesed tekitavad sõltuvust ja nendest tuleb paraneda- või on mul peas liiga palju Aigi Vahingut nüüd? 

Igatahes mindfuck on mul ja vahepeal, nagu hetkel, mul on piisavalt palju entusiasmi, et tegeleda olukorraga sellisel kujul nagu ta on, aga mis saab järgmisel saamatuse hool? 

Ma kuidagi ei ole veel päris kõigele pihta saanud, mis ümberringi toimub ja toimuma hakkab, aga päevas üks paar korda ma esitan selle küsimuse '' Mida ma enam põen, kui kõik on otsustatud, kui kõik meie unistused on rentslisse visatud?'' ja iga kord on sama vastus ''..sest see ei ole aus, sest tuleviku sa saad muuta, aga minevik jääb selliseks nagu ta on ja ma ei loobu ühestki hetkest minevikust, ma ei unusta ühtegi olulist asja ja selle nimel oleks pidanud võitlema, oleks pidanud viitsima võidelda (MÕLEMAD). Ma olen selles nii kindel, et see on arvestatav ARGUMENT , jah just CAPS LOCKIS ARGUMENT!!!'' Samas kui keegi otsustas, et meie unistused on persses ja mõttetu keiss, siis mul on ju enda elu seal juures ka, mis kulgeb päris kobedalt. St mul on täielik võimude e. elude lahususe poliitika... Iga eluvaldkond on oma ette kastis- jah kastisüsteem on teemas. Jah, nüüd ma sain aru. Sitahäda tekib siis, kui ühe kasti mured ronivad teistesse kastidesse ja tekib solk, paanika ja kõik mis sellega kaasneb.

Ema, miks sa ei öelnud mulle siis kui ma väike olin, et elu on mõnikord niiiii raske süstematiseerida... Miks ma ei saa oma südant soomusrüüsse peita?

Parve kirjutas ka ülimalt ilusti selle kohta ...

'' ..võib katta südant külm ja plekist soomus,
kuid kuuldamatult löömast ta ei lakka.''

Miks mul kergem ei hakka nüüd?
Katku aeg on ikkagi väga persses aeg.

Päeva postiivseim osa jäi Mati ja Kessuga kohvikusse... Mudakook annab ikka elule hoopis teise maitse;)

Mul tegelikult pole midagi öelda täna.

Veits tuim, aga igal asjal on kaks poolt...

Shitty, tahaks ulguda kuule veits, aga samas... maasikad said igatahes hävitatud- ju siis on ka päev korda läinud?

Homme tuleb parem.

Ralf Parve

Ei sa alati rõõmust hellu,

vahest murest võid tuskuda,

kuid ometi klammerdud ellu,

et inimest uskuda.

Kui endal sõnad otsas, kõnetavad mind ja samal ajal räägivad minu eest teiste read.

Ma olen magamata ja kindlasti väsinud. Uputan homme ennast raamatutesse ja mul on üks pitsaviil ja mul on maasikaid- mida ma püüan seostamata igasuguse muusikaga lihtsalt süüa- pole suutnud peale maasikamuusika nilbet interpretatsiooni sel suvel enam maasikaid süüa. Ma polegi selle aasta suvel täisväärtuslikult maasikaid õginud. 

Seega head Rock Rampi neile, kes lähevad- ma tegelen samal ajal endaga ja lugemis- ning maitselamuste saamisega, et mitte öelda õgimisega- ekstreemsustest toiduga püüan siiski hoiduda.

:)

Luck?

Üle pika aja ma tundsin, et ma pean joonistama. Viima ennast kuskile transsi, mõttetusse, sest ma ei teadnud, ma ei mäletanud, mis tunne see on, kui reaalsus astub kuskile sinna kopsude vahele nii, et sul on raske hingata. Ma jookseks, ainult et mille nimel? Enda eest ma ju põgeneda ei saa ja teiste eest pole vajadust, kui just keegi ei peaks küsima vana ma olen.... Midagi on siin maailmas väga valesti, aga vb just liiga õigesti? 

Ei maailm, ära hoia enam alt.

so true

 Kummaline valgus
Täna teleka ees, õhtul kõik see mees
kui lõppen'd uudised
sest täna näidatakse vaikust!

Ma ei tea veel, mis värvi on su silmad
ma ei tea, mis värvi on su armastus
ma ei tea, miks meil nii niisked ilmad... 

 .

in the best way possible...

Ma tean, et kõik saab korda, no matter how many up's and down's ees veel on. Saab korda. Sinul ja minul ja meil. Muserdatud tunne on veits, aga usku on terve maailma jagu nagu ka armastust. Seega maailm, hoia alt, kui ma hommikul ärgata suudan- sest praegu on juba hommik, aga ma veel ei maga- ma armastan su surnuks.

It's that ancient love
That just moves along
And there's an itch so slight
Even when you're gone
Well I met you right
But I kept your wrong
And I must wait untill I've found the ground that you are walking on

Kena ööd

 (See on pilt, mis ilutseb Tallinna Lennujaama kodukal eksponeerib minu kunagist, armsaks saanud, töökohta. Eeldatavasti on see tehtud minu viimasel tööpäeval.  Aeg on vist lahti lasta.)

Kuna nüüd on aega rahulikuks mõtlemiseks ja olemiseks ja mõistmiseks, siis sellega tegelengi aeg ajalt, öösiti mõnikord päevavalgelgi.  Ei mõtle kramplikult millegi peale, ei punnita vastuseid hapnikust ja sealt kust neid muidu ka ei saa. Kas ongi neid vaja? Nad tulevad- ajaga, kogemusega, kortsudega ühesõnaga.

Paar päeva tagasi sõitsin bussis õhtul ja muigasin imeliku võidurõõmsa rahuloluga mingi minevikusündmuse üle. Nii mõnigi inimene, keda ei saa olla elus liiga palju, võib peagi minna oma rada mööda avastama elu ka teistel ''planeetidel'', aga mis ka ei juhtuks, mulle jäävad need hindamatud hetked, mis panevad mind edaspidigi muigama ja naerma sügavalt kohatutel hetkedel. Mul ei ole mitte mingit nostalgiataolist tunnet, pole masendust, mul on nii rahulik ja vaikne. Awsome.

Mul polnud plaani tegelikult blogisse tulla, aga ma läksin oma meilboksi ja kuna seal midagi uut polnud lugesin paar vana kirja üle ja mul tuli meelde, et ma pean tunnistama, et osad kirjad meenutavad mulle, kui irooniliselt saamatuks võib muutuda elu (ja saatus, mille olemasolu üle suuremad mehed vaidlevad, aga millesse ma ise nii väga uskuda tahaks), kui mingi asja jaoks lihtsalt ei ole maailmas ruumi. (Siis peab ju kohe terve universum sulle nina alla hõõruma, et ruumi njet!) Vaata kui sa midagi tahad ja selle ka saad, võid mõista, et see on hea ja see on õige, aga sa lased sellel slippida su käte vahelt, sest hoides seda kulda natukene kauem käes kaotab see oma tegeliku sära. Ennegi säras see vaid sinu silmis , milleks siis tahta enamat. Sa nagu saaks kätte selle kaardi, mis sulle võidu tooks ja mõistaksid, et sa ei tahtnudki väljuda mängust võitjana vaid teadjana, et sa saad võita ka neid mänge, milles pole kunagi eriline spets olnud. Milleks kõik need metafoorid? Elu on elu. Nii kaunis ja inetu nagu olla saab, see on elu. Tahaks seda kogu aeg meeles pidada.

Täna oli poole üheteistkümne ajal räigelt suur valgusfoori punane tuli taevas

Avastan elu üksikasjalikku külge ja see ei tähenda midagi muud, kui seda, et ma avastan pisirõõmusid klaasis õunamahla ja tassis kohvi ning seda mitte hetkel, sest praegi joon mahla otse pakist, aga iga päevaga jälle tulevad ette vanad tuttavad, aga avastamata jäänud maitseelamused ning lugemised ja mõttemullikesed. 

Kui suured asjad ei tõesta ennast ja ütleks, et lausa varisevad kokku, avaneb võimalus süveneda rohkem endasse ning seda absoluutselt masendumata. Mis sa ikka teed? Mõni asi ei allu tahtele ja mõnest asjast, kui halvast harjumusest, peab loobuma. Kui miski hea muutub põhiliseks valutekitajaks tähendab, et pinguletõmmatud keeled peab lõdvemaks või hoopis lahti laskma, aga ma ei hakka, tead, ette ka hüppama, kuid midagi ei hakka ka välistama. Ei ole ju mõtet kerjata armastust, tunnustust või tahet sealt, kust seda kõige vähem leida saab ning oodata, oodata ja oodata... Aga ma ei kulge, elu küll-endamisi ja rahulikult (sõltub ju päevast ka), aga mina mitte- ma siiski elan.

Rahulik, aga kahjuks mitte rahul- täielik nõid vist.

Ükskõik missugusest suhtest välja astumine on nagu suitsetamise mahajätmine. Kui sa ikka ei teadvusta endale lõpetamise vajalikkust ega sellest siis naljalt midagi välja tulla ei saa... Ega sellest teadmisest kergem ei hakka. Ma võiksin vabalt oma nippide pärast põrgusse minna. Ma ei tea, eks ma natuke eksinud ole ka ja ilmselt täiesti valel teel eksinud, aga miski peab ju muutuma, ma ei tee nalja. Kui primitiivset ja kulunud sõnavara ma ka ei kasutaks, mõte on selles, et haiget saab keegi nii või teisiti. Kena oleks alustada kõike otsast. Alustada endast.

Ah kurat. Miski ei muutu, sest miski ei sõltu minust enam- ja kui sõltus siis ma feilisin, sellepärast olengi nüüd siin, oma õnnelikus õnnetuses.

,,Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?

Kumb oleks õigem,- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda.''

Mina tean täpselt kui palju ma kellelegi elus võlgu olen- täpselt kõik mis mul on ja täpselt 0 ja täpselt sama nõudlik olen ka mina.

Ma kardan, et ma olen veidi kiretu hetkel ja pea ka ei lõika korralikult. Muidugi ma armastan ja muidugi ma hoolin ja kõike muud - kõike on ja kõike saab, aga ma olen kiretu, sest päris palju tehtust tundub tühja läinuna ja see pole õige tunne, lausa võimatu, aga sellel tundel on hetkel koht olemas seega mine ja võta kinni- või ütle, et minul on parakad, sest mõnikord mul ongi.

stop

Tead kuidas ma mõnikord pea käte vahel istun? Tead mida ma siis mõtlen?

Mõtlen, mis saab kui...

Laulupidu

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja mul on.

Hurraa noh!!! 

you don't have to feel safe to feel unafraid

Mul pole kunagi elus värisenud jalad nii hullult kui täna, kui kannapöörde tegin ja tagasi läksin ja ma ei tea miks (ilmselt esmasest tühjustundest) ja ma ei tea mida ma otsisin (ilmselt olid mulle suhu veel sõnad jäänud) või miks ma seda ei leidnud (damn nigga , täiesti lukku läksin, idikas), aga ma tean, et ma olen jänes...(nooo ikka CAPS LOCKIS JÄNES) .