4 tundi semiootikat made my day. Üldse oli kuidagi muhe päev täiesti haigete kokkusatumustega ja maailma mõnusamate juttude ja naljadega, sest Maria, Liisa ja Maria-Liisa juhtusid kokku sattuma. 

Homme pean raudpolt raamatukokku jõudma, muidu ei saa elada!(Hea sujuv teemavahetus eks)

Aga mulle tulid täna ikka mõnusad mõtted ja tunded meelde, väga ja väga kaugest minevikust ja mul on hea olla. Tõsiselt hea ja muretu. Kohe on tunda, et uus nädal on alanud ja seda täiesti puhtalt lehelt. Pea valutab, millegi muu üle mu nuriseda pole...

Hommikul tööle ja siis neli tundi eetikat ja siis neljaks ilmselt LIISI töö juurde (et sa Liis oskad mind oodata, aga ma helistan või kirjutan nkn).

Kui koju sõitsin oli must million mõtteid ja nüüd nagu eriti polegi midagi...

(Kas see pole mitte võrratu kiri...?)

 

Ei uskunud, et ma kasvõi mingiks ajaks sinna jõuan, aga...

MUL ON SÜGAVALT JA SÜDAMEST POH*UI

*****says:                                                                       
 elu on palju ilusam kui kõigest pohhui on

Why Can't we speak another language one we all agree on

Neljapäeval läksin tööle, sest ei jaksanud endale tegevusi tekitada, aga puhata ka ei tahtnud enam ja noh viga see oli, sest hüppasin jälle lampi püsti nii, et ma pidin pikali kukkuma ja ära surema ja noh neid äkkvalusid on ikka ja kõike annab siiski üle ka elada. Nüüd on ainuke ajama selles, et aeg-ajalt läheb käsi krampi- harva aga ootamatult või siis kukub külg otsast ära. Käisin arsti juures ka eile- võeti need üksikud õnnetud niidid välja ja tundub, et kõik peaks korda saama.

Ükski viimase aja jama ei mõju laastavalt, seega väljapoole pole mul justkui midagi elada ja tujud on ka päris normaalsed, kui just mitte head. Olen veidi hajevil küll, aga omadega siiski korralikul laadil. Samas mul on tunne, et kõik need asjad, mida ma välja ei ela tiksuvad mul kuskil sees ja nii sügaval, et ma ei kujuta ette mida teha ja kuidas nad sealt kätte saada. Miks ma seda üldse oletan on mega halb uni juba mitmendat nädalat - kas ma ei jää magama, kuigi mul justkui poleks midagi muud teha või mul ongi uni ja unenäod nii halvad, et ma ei saa magades kätte seda mida peaksin saama... Ärkan sellise tundega nagu poleks vahepeal üldse puhanud, kuigi energiavarud said täiendatud. Igatahes probleemidele ma üldjuhul ei ole keskendunud, aga pole ka põgenenud nende eest. Lihtsalt tõesti ei tunne, et peaks pingsalt mõtlema asjadele, mis ajurünnaku ajal taanduksid pigem oletusteks.

Selle kõige ülalmainitu pärast pole tahtnud ka kellegagi suhelda. Mitte, et mind teised ei huvitaks, aga ma ei ole lihtsalt tahtnud ise midagi rääkida, seda kuidas mul läheb või ei lähe, sest ma ei tea seda, ma ei ole mina ise- tundub et läheb hästi, aga mis kõik selle hea taga on, seda ma tõesti ei tea ja sellel ON omad tagamaad.

Eks mul on omad prussakad peas, aga needki ei varjuta mu argipäeva rõõmusid- lihtsalt on nagu on ja ma tean miks ja ma tean, et läheb üle. Hetkel ma ei näe inimesi enam selgelt. Ei näe, mida saan mina neile anda ja ei näe, kes nad mulle on. Tajun, aga ei näe. 

Siiksi mingil perverssel viisil ma naudin igat hetke, sest vaatamata muljele ,mis must praegu jääda võib on palju asju kenasti õnnestunud ja need ilusad hetked , mis on siin ja nii käega katsutavad, on tõepoolest paljus väga kaunid, aga nad on sootuks teisest rubriigist kui on mu püsimeeleolud ja mõjutavad mu tundeid pigem ajutiselt jättes häid mälestusi lühikestest ajavahemikest. Ilusad ilmad on olnud ja palju tagamõtteta nalja, nalja mille üle ma naerda ei saa , sest sellistest naerukrampidest, mis sealt tulla võiks jääksin ma oma küljest ilma. So little by little päästab just olevik selle, mis minevikus paari hoobiga kokku varises.

Vabandust Sirkel ja Liis, et ma ise endast märku andnud pole, aga praegu see jutt ka pigem teile suunatud, sest kõik on  natuke hetkedes kinni. Mingi hetk ma ei jaksa rääkida ja järgmine hetk pole teid, aga see ei tähenda, et ma teid ei mäletaks.. iga päev mäletan vähemalt tuhat korda..

0

Noh, tuleb välja, et inimene ikkagi kõneleb südamest mööda ja päris vabalt ja kui see inimene pärast peeglisse vaadates midagi ei tunne ka veel, siis on ta väga ja väga osav. Ainult, et mütsi tema ees mina maha ei võtaks, sest kui ta on piisavalt julm, et enda südamele vastu hakata, mida kõike ta siis teiste omadega teha võib ja see kuidagi ei ole hea tunnus, see lihtsalt ei ole õige.

Täna on nii pilvine, et oleks võinud päeva maha magada, aga töö, töö ja ega sellel ole ka mitte midagi viga... Ütle mulle parem, mida järgmise töövaba nädalaga peale hakkan?

0.50
Midagi on vist halvasti, sest mul on paha olla... mitte ülekantud tähenduses. Järsku hakkas kõik valutama.
Ei saa magama ka minna nii, kui mul on selline tunne nagu keegi oleks kõik ribid sisse löönud ja ora südamest läbi suskanud. Vapseeee, äkki on kohvist?
Mulle öeldi täna nii mitu tähendusrikast ilusat asja tööl (mitte mingi purjus klient, vaid tuttav siiski), et mingist kellast on mul tuju veel eriti hea . Õigel ajal öeldud pisikesed asjad saavad automaatselt suurteks.
Järgmisel nädalal algab selline püha nagu Diwali, mis on Indias üks tähtsamaid pühasid, aga sellest ma kirjutan kolmapäeval pärast seda, kui olen saatnud ülemusele kirja tuhande vabandusega, et ma peole ei jõudnud... Sellel päeval lihtsalt peab andestama...

VI

Kuuma dušši alt läksin otse voodisse ja ma tundsin kuidas iga punkt mu kehal valutas nagu ma oleks terve päev matkanud ja pärast seda veel tööle läinud. Magasin nagu laip ja hommikul ei saanud üldse aru , mis äratuskellad, mis töö, misasja? Unesegased mõtted olid ka nii lollid tagantjärgi mõeldes. Aga eih. Ma olen väsinud ja mul silmad otseselt kinni ei vaju, aga ega ma powernapiga ei piirduks küll, kui mul kuskil siin voodi oleks. Tänane päev ei tule nii hea nagu eilne, aga vähemalt saab homme enne tööd kauem magada ja ma ilmselt magangi nüüd ennast välja pärast tänast tööpäeva (selles lauses on olemas kõik- eile, täna ja homme-  peaasi, et see viimane olemas on, aga normaalne). Loodetavasti ei tule täna ei kurbi ega kurjasid mõtteid ja blogisse ma vist niipea tagasi ei tule, kui just tõesti üle mõistuse hull kass kriipima ei hakka- tänasest päevast räägin muidu. Ma lihtsalt tunnen veniva päeva hõngu õhus...

V

Ma pole rääkinud sellest, aga mul on aastaid juba see tunne, et kui arstid opereerisid mu pimesoolt nad jätsid mingid näpitsad või asjad sisse või äkki kukkus proua Majassil (jeps ma mäletan ta nime) nt kõrvarõngas sisse. Midagi seal igatahes on ja mul on vahepeal tunne, et ma hakkan vanaks jääma.  Erinevalt eilses hommikust täna ma pole paistes, aga ka erinevalt üleeilsest õhtust eile ma ei veinitanud. Alkohoolikuks on vara hakata ja pole põhjust. Täna on mul punased, aga suured silmad, mul on isekaeitea kust kohast keset varahommikut tekkinud lauluhääl ja haige energia, kuigi ma magasin ainult ühe tunni ja ma ei taha teada kui persses ma päeva lõpuks olen. Minu käsutuses on liitrite viisi kohvi - seega plaan on nutta aga juua, siis väriseda nutta ja juua edasi.

Tean, et täna läheb Moonika lendama, aga ei tea, millal, sest damn ei tea kuhu, aga ootma ma jään. Õhtul saan haiseda jälle Gertuga ja kuulata jutte sellest, mis suunas muutub mu maailmapilt kui ma oma neljakümnendatesse jõuan. Tädi teab, mida tädi räägib... Jajaaa.

Niiiiiiiii, ma kirjutan õhtul siis päevast- õhtul, st siis kui ma olen väsinud ja mulle tundub, et hommikusest heast tujust pole essugi alles... Senini kena elu teile, mo rahvas!

 7:47

Mõni aeg tagasi läks siit ära Moonika ja mulle jäi muude kripelduste kõrvalt ka soe kripeldus ja igatsus sellest, millele ma kooli ajal liiga hilja tähelepanu pöörasin. Hea oli rääkida temaga. Rääkis ikka palkadest veits ja sellest, et ilmselt paneb varsti ameti maha, sest 5 aastat oli piisav aeg ja ühtlasi ka ilus arv, et lõpetada õpetajatööd. Poole sõnaga mainis, et vb polegi palju jäänud seda aega, et teda Külaks kutsuda ja kindlasti palus tervitada kõiki. Seega tervitused Monzalt. Ilmselt näete teda NUIal ja ...ja nii ongi.
Parim oli see, et ma tööl rahaga eriti vigu ei tee, aga just Mooniksa mehele pidin, kümne euriga külma tegema ja see oli päris piinlik, kui ta seda mainis... a no midagi pole teha, ma läksin lihtsalt närvi, kui nad ootamatult sisse sadasid.

10:04

Appi, mis kass mulle nüüd peale tuli, räige kassssssss. Mõtlesin, et ennem kirjutan siia, kui teen midagi mõtlematut. Jama lugu, kui peab ise ennast keti otsa panema... tõsiselt sick ja jama. Narr, nii narr olukord, aga kui poeetiliselt kõlavad järgmised read -
''Et süda südamesse leiaks teed
ka tuulte halvaendelisel lohal,
seks tuleb võita tormitsevad veed
ja käia kas või kuristike kohal.''
Jep, käia kuristike kohal- kas ma olen tsirkuses watafaaaak, wataverybiiiigfaaaak?

14:06

Fantasiline päev on siiani olnud. See on nii hea, et ma liigitaks selle suurepärasust müstika valdkonna alla. Ma nägin kõik oma lemmikinimesed keda vähegi Lennujaama seinte vahel näha saab v.a. loomulikult Kalle, Arnika (muuseas temaga rääkisin telefoni teel ja see muutis mu elu) ja Hanna, aga noh esimene ei satugi siia enam kuigi tihti ja ega pole lugu midagi. Mul on olnud meeletult hea tööpäev siiani. Nii hea, et põsed õhetavad juba teist tundi järjest ja ma ei saa aru ka millest- peaks pea jäämasinasse toppima vist.
Jaa peab tunnisatama, et kass läks ära ja vahepeal ta tuli tagasi, aga ma olen täna veel võimeline võrdlema  seda tunnet näiteks suitsetajaköhaga pärast räiget õhtut ja moraal on selles, et naudingute eest tuleb maksta.
VETSSSSUUUUUU!!!

16:52

Nüüd on käes see hetk, mil ma reaalselt tunnen, et mulle ei piisa öösel ühest unetunnist. Hetk, mil ma nutan , aga joon kohvi ja varsti hakkan nutma kohvi. Hommik tundub kauge, nii kauge, et see ei mahu tänasesse päeva ja täna ma tean, et öösel ma ei pea mõtlemise pärast muretsema vaid ma jään magama niipea kui pea patja puudutab. Ma saan magada, et ärgata taas kell 5 ja punuda tööle, sest siin on hea. Palju parem kui iseendaga ühes toas istumine. Siin on lambikad inimesed, keda ma näen esimest ja viimast korda ja nii mõndagi nägu ma jään mõneks ajaks ikka mäletama- nende inimestega saab nalja visata, sest nendel on head tujud- enamus neist läheb ju koju ja mina olen heas tujus, sest ma olen segikamminud siin vahelduva eduga ja nii me satumegi samale lainele.
Ja kujutad sa ette, kui hea on tunda ühel hetkel, et aeg on paras suitsule minemiseks ja siis ma lähen sinna tühja suitsuruumi ja istun nii, et ma näen poolt lennuvälja. Veel ei ole piisavalt pime, aga kui aeg käes põlevad igalpool tulukesed ja ainuke, mida sa üldse kuuled on metall-lindude mootorite undamine. Kas see pole siis lennujaama võlu. Omamoodi haiglane koht on see lennujaam...Sulle peab siin meeldima, sest muud pole antud.
Täna on kuidagi õige päev... I'll be back, I think.

22:23

Kodus! Mul oli tunne, et koju ma täna ei jõua ja mind leitakse kuskilt metsast ja keegi ei saa kunagi teada, mis tegelikult juhtus. Ma ei tee nalja. Mingid kahtlased tüübid olid kogu kodutee ajal sabas ja ma olin valmis  juba brixe shittima  ja helistama kõigile, aga millegi pärast oli peas ainult kaks inimest kellele helistada üks on see, kes mulle ze cat'i terve päev kallale ässitab ja mis ta ikka teha saaks, kui kõne katkestada ja teine on ema, aga kommooon ma ei hakka ju teda asjatult hirmutama... Minul ikka juhtub neid parakaid küll. Pole esimene ega viimane kord, aga midagi nendes tüüpides oli meeletult kahtlast. Meeletult.
Tööpäeva lõpus saatsin ülemusele kirja ''I TOLD YOU SO! '', aga veidi ilusama sõnastusega ja ma loodan, et ta oskab ainult muiata selle peale, sest tegelikult ma saatsin selle ainult suurest rõõmust... St. tal oli vähe usku sellesse, et päev võib hästi minna, sest tegu on ikkagi reedega (nii ta ütles) ja tegelikult ma ei tea, mida see tähendama pidi, sest kõige sitemad on laupäevad ja muud päevad on kõik random bingo shit.
Näää watahell, täna oli üks hell of a day ja nagu Gertu ütles oma ''Saad vanemaks siis mõistad''- sessiooni ajal ''Elus peab ikka särtsu ka olema''- ja kogu see jutt oli üldse nii random ja tegelikult täiesti lambiste inimeste ümber , ainult et Hanna-Ganna tegi õnnestunut tünga meile ja siis hakkas keset nö. sessiooni sellist pornot tulema, et ma pidin naeru kätte suruma ja üldse ma tunnen, et hoopis minu jutt siin on ebaloogiline ja seda olukorda pole mõtet lahti seletada, aga still - mis päev see oli selline? Räige virrvarr ja lisaks sellele veel loomaaed hingel- mingid kasslased... Ei, Maaša, sina lähed magama!

IV

Veel adud võõri värsket tuult,

päev tundub tujutu ja vidus,

ei sula sõna jäiselt suult, 

ei seo meid see, mis varem sidus.

Mis olnud, seda imeväel

või ilukõnega ei kaota-

me mõistame, miks kergel käel

nüüd oma sõprust sa ei jaota.

Veel südames liig värske arm,

sundüksindusest pöördud ellu-

hing kivistunult külm ja karm,

mis soojast sõnastki ei hellu.

Ja ehkki eilse hõlma jäid

kõik valed, solvangud ja valud,

veel lukus südamega käid

ja sissepidi kõike talud.

Kuid ega kergem pole neil,

kes sama teed ei käinud läbi-

moraalselt kõigi südameil

on ajajärgu rusuv häbi.

Võib lõppeks kanda mungarüüd,

võib paljut mitte andeks anda,

kas aga olnu pärast süüd

meil kõigil võrdselt tuleb kanda?

ELLUPÖÖRDUJALE
R.Parve

Täna tööl, homme - ülehomme terved päevad, pühapäeval- kuni jaksan ühe sõnaga. Arnika saab kõigest aru, mida ma räägin ja see on nii rahustav, aga tema läheb nüüd Tartusse ja enne järgmist reedet ma teda enam ei näe. Muidu läheb nagu ikka ja öö ei ole sugugi sõber. Eilset veinitamist meenutas veel hommikune paistes nägu, aga see, et ma eile veini kallel üldse läksin tuli alles kahe paiku päeval meelde. 

Lennujaam on suht tühi ja kõlaritest terve päev tulnud sama muusika on juba pähe kulunud. 

Ma olen ülimalt rahul, et mulle tööl käia meeldib, mida ma muidu praegu teeks,. Ei tea.

Kukkusin kaks korda toolilt täna ja just siis kui ülemus helistas - pidin seletama, et I fell down, but I'm still alive ja ma ei tea, kas see viimane pidi talle hea uudis olema või ei...praktikas ma kulgen ajas, aga teoorias ma seisan ikka täpselt ühe koha peal vist ja õpin vaikselt eksamiteks.

III

Ma ei mõtle, ma ei lasku üksikasjadesse vaid püüan hoida tuju normaalsena ja mitte vajuda maa alla, mitte hoida peast kinni iga kord kui tahaks. Mida ma ka ei tee, ei suhtle kellegagi või ei vaata filmi, ei õpi, ma tunnen nii meeletut raskust rinnapiirkonnas, millest on saanud piinakamber. 

Hakkasin täna mõtlema, et sõidaks ära kuskile natukeseks ajaks. Teeks paar kokkulepet tööl, pakiks asjad kokku ja põrutaks ära, sest ma ei saa öelda, et see mida ma tunnen ei oleks normaalne või see kui palju ma tunnen või miks, aga pole pisaraid enam ja kui miski ei aita, mida ma siis tegema pean?

Ma tean, et on vaja aega ja kannatust, aga ma ei kaota mõtet sellest, et need pole minu valikud ja ma ei saa aru, miks ma siis seda endast sellisel kujul läbi laskma pean.

Aga igal juhul põhjust naeratamiseks on ja see, mis selle põhjuse alla ei kuulu möödub, mitte homme ega ülehomme võibolla mitte nädala või kahe pärast, aga varem või hiljem kõik peale hea kaob ja siis me joome veel tequilat selle hea terviseks, aga täna tuleb juua veini.

II

Esmaspäev möödus nii normaalselt, et ise ka ei usu. Täna olen terve päev mõelnud, et ma pean kirjutama midagi, aga ei tea küll mida... Ma ei ole tundetu, aga mul pole valikuid, peab ennast tegevuses hoidma lihtsalt ja kui ma olen nüüd kaks päeva tööd rapsinud ja surmani väsitanud oma kesta siis homme on mul täiesti vaba päev ja ma kardan, et ma söön ennast ära. 

Kui töölt linna jooksin panin tähele, et ma kuulan mingit täiesti imelikku muusikat, samasugust prügi nagu mul peas praegu, aga kuni see tümps aitab mul sammu pidada on see päris vastuvõetav kraam- see hetk , kui ma selle peale esimest korda mõtlesin oli eeepiline ja päris hea tunne oli laksust.

Hommikud hakkavad masendavaks muutuma oma külma ja pimeduse pärast.

What can I say, elu pole lillepidu ja kõige hullem võib veel ees olla, aga mis tehtud see tehtud ja mõni asi ei allu ei tahtele ega seletustele ja kõik, mis on minu jaoks müstika on müstika ja punkt. Minevik ei saa olla muudetud või unustatud, sellele ei saa midagi lisada või kustustada, aga seda saab aktsepteerida, so wata hell kui täna see lohutus aitab mind siis täna olen sellevõrra õnnelikum ja kui homme läheb miski raskelt katki, siis pole ka midagi teha... Need asjad ei juhtu tühja koha pealt ja ju nii peab olema, sest see polnud minu valik järelikult arvab keegi, et mul on seda millekski vaja.

Sellegi poolest ei lakka ma armastamast, sest armastus tundub konstantne nähtus olevat, see kas on ja see ei kao või pole seda kunagi olnud ja seegi pole vast asi, mida inimene ise valida saab ja kui see on ikkagi vabatahtlik, siis ma jään oma valikutele truuks.

Ilmselgelt ma loen oma juttu praegu üle ja ma saan ise ka aru, et ma tegelikult valutan ja veritsen, tahan ma seda endale tunnistada või mitte.

Igatahes, homme, homme- ükskõik mis küsimus ka poleks, täna on mu vastus kõigele- ''homme'', sest see saab pikk päev olema.

oli kord Tartu...

.. ma naersin, ma nutsin ja see muutis mu elu.


And I gave all I could but it wasn't good enough
and you said that you'd be here before I woke up
now your'e gone

Cheer me up!

Haigelt unine olen ja muudkui tangin kohvi, loen ja vahepeal mölisengi. Ma vist pole päris kõigega rahul, aga vb olen lihtsalt unine. Tundsin eile küll, et räägin suu puhtaks (mida ma algselt üldse ei plaaninud ka) ja elan rahus, aga rahust on asi kaugel. Tunne nagu midagi oleks eile puudu jäänud ja nii halvas tujus kui ma magama läksin (mis iseenesest ei tundunud väga halb, aga rinnus jäi kripeldama veits), sama halvas tujus ma ka ärkasin ja terve hommiku vältel saadavad mind jubedused- küll poolunes kõndiv nägus riba lasev noormees, lennujaama ees, küll ma näen jälle midagi muud mitte vähem rõvedat ja ainuke lootus on mingi ime peal. 

Teen pikka päeva tööl ja üks hea asi on see, et ilmselt näen igasuguseid vahvaid inimesi täna, aga see ei rõõmusta ka, sest enough is enough ja hommik on juba situtud ja täis oksendatud. 

Samas oleme nüüd avameelsed... mul oli suurepärane nädalavahetus ja loodetavasti on sama tore ka ees, kuigi tulevikule ma siiski üritaks mitte mõtelda, sest see on mõttetu tegevus ja see on mulle kenasti kohale jõudnud. Mitte, et ma suudaks elada päev korraga, sest on ju minevik ja ikka planeerid natuke edasi, aga laias laastus hetkel ma siiski ei hooli sellest, mis homme tuleb, elu on ju täis üllatusi- ei hakka siis spolima oma elu.

Eile oli jälle Lotmani loeng ja kohustuslikus korras ma pean ju selle ära ka mainima. Oli tunda, et härra oli väsinud. See peegeldus kõiges- silmades, liigutustes, meelest läinud sõnades, aga loeng oli ikkagi tore, kuigi enamuse ajast me ei tegelenudki oma ''ainega'' vaid õppejõu uudishimu rahuldamisega ja see oli ka tore.

Kui päeva jooksul koguneb asju, siis ma elan ennast siin  välja küll ja veel.

Stay in touch...

Jätkame Mumfordi teemaga ''Maria avastas 10 aastat hiljem...''

Tegin just kiirkoristuse oma töökohas ja jumala hea on olla. Eile haisesin siin unisena terve päev ja täna teen kaks vahetust, et saada kolmapäev vabaks- juhuks kui Egle ei tulegi lapse pärast tööle (saan siis vähemalt ühe päeva järgmise nädala sees kindlalt hinge tõmmata). Maitea no jah, lapsed on haiged, midagi pole teha, aga ma ilmselt pean valmistuma pikaks nädalaks nende haiguste pärast ja mulle ei saa see meeldida.

Tegin eile ühe lühikese sigari rahus peale tööpäeva ära ja no siis ma ei teadnud, et sigar ei mõju kohe- ühesõnaga lühikesest nässakast olin poole tunni möödudes ikka täielikus deliiriumis. Te ei taha teada.

Tartlasi ja ühte sakslast igatsen hullupööra (kohe naljata) ja noh häda ja viletsus... Tegelt teen selles häda osas küll nalja.

Taskus on kolm euri ja homme (vist) on palga päev. Vedasin kuu rõõmsalt välja arvestades sellega, et igast palgast läheb 200 euri omakorda ülikooli tarvis kõrvale. Kas see tähendab, et ma olen hakanud õppima rahaga ümber käima? Ma usun, et keegi ei pane pahaks kui vähemalt poole nendest kolmest eurist raiskan kummikommide peale. Nii palju siis sellest.

Peaks õppima veits homseks Tekstianalüüsiks, peaks jätkama sigarite uurimist ja peaks puhkama täna. VOT!

Anekdoot teile siis ka, mille ma pühendaks eelkõige Egertile, sest ta oli esimene kes mul sellega meelde tuli. Sorri... -
Naine tuleb koju ja vaatab, et meest pole kodus. Leiab eest mingi paberitüki, mille peal on kriips. Naine ootab niimoodi kaks päeva meest. Alles kolmandal päeval tuleb mees koju. Naine kohe pärima, et kus sa olid ma ju muretsesin, miks sa ei öelnud, kuhu sa lähed?! Mees sellepeale: Ma ju jätsin sulle kirja! Naine vastu: Paberitükk, mille peale oli tõmmatud mingi jutt!! Mees jäi endale kindlaks ja lausus: Seal oli selgelt kirjas: JOON!