Esmaspäev möödus nii normaalselt, et ise ka ei usu. Täna olen terve päev mõelnud, et ma pean kirjutama midagi, aga ei tea küll mida... Ma ei ole tundetu, aga mul pole valikuid, peab ennast tegevuses hoidma lihtsalt ja kui ma olen nüüd kaks päeva tööd rapsinud ja surmani väsitanud oma kesta siis homme on mul täiesti vaba päev ja ma kardan, et ma söön ennast ära.
Kui töölt linna jooksin panin tähele, et ma kuulan mingit täiesti imelikku muusikat, samasugust prügi nagu mul peas praegu, aga kuni see tümps aitab mul sammu pidada on see päris vastuvõetav kraam- see hetk , kui ma selle peale esimest korda mõtlesin oli eeepiline ja päris hea tunne oli laksust.
Hommikud hakkavad masendavaks muutuma oma külma ja pimeduse pärast.
What can I say, elu pole lillepidu ja kõige hullem võib veel ees olla, aga mis tehtud see tehtud ja mõni asi ei allu ei tahtele ega seletustele ja kõik, mis on minu jaoks müstika on müstika ja punkt. Minevik ei saa olla muudetud või unustatud, sellele ei saa midagi lisada või kustustada, aga seda saab aktsepteerida, so wata hell kui täna see lohutus aitab mind siis täna olen sellevõrra õnnelikum ja kui homme läheb miski raskelt katki, siis pole ka midagi teha... Need asjad ei juhtu tühja koha pealt ja ju nii peab olema, sest see polnud minu valik järelikult arvab keegi, et mul on seda millekski vaja.
Sellegi poolest ei lakka ma armastamast, sest armastus tundub konstantne nähtus olevat, see kas on ja see ei kao või pole seda kunagi olnud ja seegi pole vast asi, mida inimene ise valida saab ja kui see on ikkagi vabatahtlik, siis ma jään oma valikutele truuks.
Ilmselgelt ma loen oma juttu praegu üle ja ma saan ise ka aru, et ma tegelikult valutan ja veritsen, tahan ma seda endale tunnistada või mitte.
Igatahes, homme, homme- ükskõik mis küsimus ka poleks, täna on mu vastus kõigele- ''homme'', sest see saab pikk päev olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar