Haigelt unine olen ja muudkui tangin kohvi, loen ja vahepeal mölisengi. Ma vist pole päris kõigega rahul, aga vb olen lihtsalt unine. Tundsin eile küll, et räägin suu puhtaks (mida ma algselt üldse ei plaaninud ka) ja elan rahus, aga rahust on asi kaugel. Tunne nagu midagi oleks eile puudu jäänud ja nii halvas tujus kui ma magama läksin (mis iseenesest ei tundunud väga halb, aga rinnus jäi kripeldama veits), sama halvas tujus ma ka ärkasin ja terve hommiku vältel saadavad mind jubedused- küll poolunes kõndiv nägus riba lasev noormees, lennujaama ees, küll ma näen jälle midagi muud mitte vähem rõvedat ja ainuke lootus on mingi ime peal.
Teen pikka päeva tööl ja üks hea asi on see, et ilmselt näen igasuguseid vahvaid inimesi täna, aga see ei rõõmusta ka, sest enough is enough ja hommik on juba situtud ja täis oksendatud.
Samas oleme nüüd avameelsed... mul oli suurepärane nädalavahetus ja loodetavasti on sama tore ka ees, kuigi tulevikule ma siiski üritaks mitte mõtelda, sest see on mõttetu tegevus ja see on mulle kenasti kohale jõudnud. Mitte, et ma suudaks elada päev korraga, sest on ju minevik ja ikka planeerid natuke edasi, aga laias laastus hetkel ma siiski ei hooli sellest, mis homme tuleb, elu on ju täis üllatusi- ei hakka siis spolima oma elu.
Eile oli jälle Lotmani loeng ja kohustuslikus korras ma pean ju selle ära ka mainima. Oli tunda, et härra oli väsinud. See peegeldus kõiges- silmades, liigutustes, meelest läinud sõnades, aga loeng oli ikkagi tore, kuigi enamuse ajast me ei tegelenudki oma ''ainega'' vaid õppejõu uudishimu rahuldamisega ja see oli ka tore.
Kui päeva jooksul koguneb asju, siis ma elan ennast siin välja küll ja veel.
Stay in touch...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar