IV

Veel adud võõri värsket tuult,

päev tundub tujutu ja vidus,

ei sula sõna jäiselt suult, 

ei seo meid see, mis varem sidus.

Mis olnud, seda imeväel

või ilukõnega ei kaota-

me mõistame, miks kergel käel

nüüd oma sõprust sa ei jaota.

Veel südames liig värske arm,

sundüksindusest pöördud ellu-

hing kivistunult külm ja karm,

mis soojast sõnastki ei hellu.

Ja ehkki eilse hõlma jäid

kõik valed, solvangud ja valud,

veel lukus südamega käid

ja sissepidi kõike talud.

Kuid ega kergem pole neil,

kes sama teed ei käinud läbi-

moraalselt kõigi südameil

on ajajärgu rusuv häbi.

Võib lõppeks kanda mungarüüd,

võib paljut mitte andeks anda,

kas aga olnu pärast süüd

meil kõigil võrdselt tuleb kanda?

ELLUPÖÖRDUJALE
R.Parve

Täna tööl, homme - ülehomme terved päevad, pühapäeval- kuni jaksan ühe sõnaga. Arnika saab kõigest aru, mida ma räägin ja see on nii rahustav, aga tema läheb nüüd Tartusse ja enne järgmist reedet ma teda enam ei näe. Muidu läheb nagu ikka ja öö ei ole sugugi sõber. Eilset veinitamist meenutas veel hommikune paistes nägu, aga see, et ma eile veini kallel üldse läksin tuli alles kahe paiku päeval meelde. 

Lennujaam on suht tühi ja kõlaritest terve päev tulnud sama muusika on juba pähe kulunud. 

Ma olen ülimalt rahul, et mulle tööl käia meeldib, mida ma muidu praegu teeks,. Ei tea.

Kukkusin kaks korda toolilt täna ja just siis kui ülemus helistas - pidin seletama, et I fell down, but I'm still alive ja ma ei tea, kas see viimane pidi talle hea uudis olema või ei...praktikas ma kulgen ajas, aga teoorias ma seisan ikka täpselt ühe koha peal vist ja õpin vaikselt eksamiteks.