Neljapäeval läksin tööle, sest ei jaksanud endale tegevusi tekitada, aga puhata ka ei tahtnud enam ja noh viga see oli, sest hüppasin jälle lampi püsti nii, et ma pidin pikali kukkuma ja ära surema ja noh neid äkkvalusid on ikka ja kõike annab siiski üle ka elada. Nüüd on ainuke ajama selles, et aeg-ajalt läheb käsi krampi- harva aga ootamatult või siis kukub külg otsast ära. Käisin arsti juures ka eile- võeti need üksikud õnnetud niidid välja ja tundub, et kõik peaks korda saama.
Ükski viimase aja jama ei mõju laastavalt, seega väljapoole pole mul justkui midagi elada ja tujud on ka päris normaalsed, kui just mitte head. Olen veidi hajevil küll, aga omadega siiski korralikul laadil. Samas mul on tunne, et kõik need asjad, mida ma välja ei ela tiksuvad mul kuskil sees ja nii sügaval, et ma ei kujuta ette mida teha ja kuidas nad sealt kätte saada. Miks ma seda üldse oletan on mega halb uni juba mitmendat nädalat - kas ma ei jää magama, kuigi mul justkui poleks midagi muud teha või mul ongi uni ja unenäod nii halvad, et ma ei saa magades kätte seda mida peaksin saama... Ärkan sellise tundega nagu poleks vahepeal üldse puhanud, kuigi energiavarud said täiendatud. Igatahes probleemidele ma üldjuhul ei ole keskendunud, aga pole ka põgenenud nende eest. Lihtsalt tõesti ei tunne, et peaks pingsalt mõtlema asjadele, mis ajurünnaku ajal taanduksid pigem oletusteks.
Selle kõige ülalmainitu pärast pole tahtnud ka kellegagi suhelda. Mitte, et mind teised ei huvitaks, aga ma ei ole lihtsalt tahtnud ise midagi rääkida, seda kuidas mul läheb või ei lähe, sest ma ei tea seda, ma ei ole mina ise- tundub et läheb hästi, aga mis kõik selle hea taga on, seda ma tõesti ei tea ja sellel ON omad tagamaad.
Eks mul on omad prussakad peas, aga needki ei varjuta mu argipäeva rõõmusid- lihtsalt on nagu on ja ma tean miks ja ma tean, et läheb üle. Hetkel ma ei näe inimesi enam selgelt. Ei näe, mida saan mina neile anda ja ei näe, kes nad mulle on. Tajun, aga ei näe.
Siiksi mingil perverssel viisil ma naudin igat hetke, sest vaatamata muljele ,mis must praegu jääda võib on palju asju kenasti õnnestunud ja need ilusad hetked , mis on siin ja nii käega katsutavad, on tõepoolest paljus väga kaunid, aga nad on sootuks teisest rubriigist kui on mu püsimeeleolud ja mõjutavad mu tundeid pigem ajutiselt jättes häid mälestusi lühikestest ajavahemikest. Ilusad ilmad on olnud ja palju tagamõtteta nalja, nalja mille üle ma naerda ei saa , sest sellistest naerukrampidest, mis sealt tulla võiks jääksin ma oma küljest ilma. So little by little päästab just olevik selle, mis minevikus paari hoobiga kokku varises.
Vabandust Sirkel ja Liis, et ma ise endast märku andnud pole, aga praegu see jutt ka pigem teile suunatud, sest kõik on natuke hetkedes kinni. Mingi hetk ma ei jaksa rääkida ja järgmine hetk pole teid, aga see ei tähenda, et ma teid ei mäletaks.. iga päev mäletan vähemalt tuhat korda..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar