Ma ei mõtle, ma ei lasku üksikasjadesse vaid püüan hoida tuju normaalsena ja mitte vajuda maa alla, mitte hoida peast kinni iga kord kui tahaks. Mida ma ka ei tee, ei suhtle kellegagi või ei vaata filmi, ei õpi, ma tunnen nii meeletut raskust rinnapiirkonnas, millest on saanud piinakamber.
Hakkasin täna mõtlema, et sõidaks ära kuskile natukeseks ajaks. Teeks paar kokkulepet tööl, pakiks asjad kokku ja põrutaks ära, sest ma ei saa öelda, et see mida ma tunnen ei oleks normaalne või see kui palju ma tunnen või miks, aga pole pisaraid enam ja kui miski ei aita, mida ma siis tegema pean?
Ma tean, et on vaja aega ja kannatust, aga ma ei kaota mõtet sellest, et need pole minu valikud ja ma ei saa aru, miks ma siis seda endast sellisel kujul läbi laskma pean.
Aga igal juhul põhjust naeratamiseks on ja see, mis selle põhjuse alla ei kuulu möödub, mitte homme ega ülehomme võibolla mitte nädala või kahe pärast, aga varem või hiljem kõik peale hea kaob ja siis me joome veel tequilat selle hea terviseks, aga täna tuleb juua veini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar