Oijeesus mis päev eile oli...
Mul valutas kõik , iga kui viimne punkt kehal. Täesti võimatu oli eksisteerida. Vedasin ennast inka tööks kooli ,aga noh ma ei kujuta ette mis sest välja kukub kuna kuulamistöö oli ja mu kõrvad olid ikkagi super lukus. Mis ma siin ikka vabandan.
Tulin peale kolme tundi koolis koju, surmväsinud olin, läksin neljast magama ja arkasin täna ühest, natuke parem on olla ka...
Täna panin suht tühja ja ravisin..koristasin ka.
Kui aus olla siis mul on suht tühi tunne sees. Ma ei analüüsi enam ,ma üldjuhul ei mõtle ka sellest,mis oli, juba 3 päeva ,aga mul pole sest kergem ega raskem. Mõttetu tunne on. Tühi ja ebakindel. Umbes nagu ei oskaksi enam midagi oodata.
Kaineks saamise etapp. Samas, kui ma vaatan inimest kõrvalt ma mõtlen ikkagi sellest ,kas see mis ta teeb praegu on loomulik või meelega lavastatud. Ma ei tea...Ta on külm, võõras, isekas ja nii muutunud või on asi minus? Igaljuhul nähes teda praegu sellisena nagu ta on või nagu ta tahab olla, ma ei igatse ka endist teda. Mul on suva, sest varsti on kool läbi. On suvi ja ma kujutan juba ette neid soojasid öid, neid unistuste seltskondi, mõnikord pohmas hommikuid, linnu laulu kell 3 öösel ja grillimist, selle sõna igas mõttes.
Niiet see üks pikk ja sitt nädal tasub ennast ära, ma loodan. Tegelikult..kindlasti tasub ära.