Täna on üks nendest imelikkest päevadest ,kui mina ei saa aru , et nii peabki minema nagu läheb või on see ikkagi kõik vale. Täesti rippvel tunne on, aga see on omamoodi mõnus, selline kergelt kosmiline vm.
Loomulikult ma mõtlen aina rohkem Saksamaale, eriti pisikestele asjadele ,mis seal olles ei tundunud üldse tähtsad.
Hajevil , ma olen hajevil ja mitte just parim suhtleja, ei tea lihtsalt millest rääkida. Mul nagu mõtted veits mujal kui siin maailmas.
Ma ei tea, ei taha kooli (mitte kommenteerida seda rida). Kommooon nädala esimesed kolm päeva suuuht sakivad.
Kolme päeva peale on ainult üks hea tund ja kui ma selle nimetan siis Kristiinal tõmbub nägu kortsu niiet ma ei ütle et see on .......ka.
Tore, tore, tore:) Elu on peaaegu ilus:))))