KUU

(True.)

Nägin täna jälle seda unenägu ja järjest sisukamaks iga ööga ta muutub. Hommikul olin veits mures, siis said mured leevendatud ja sellegi eest tänud. 

Ühelt poolt on mul hea olla. Tõesti on hea ja rahulik ja kõik on olemas, aga samas on ka veidi kurb, mis ei ole üldse paha-kurb vaid hooajaline nukker-kurb, mis läheb mingil hetkel üle ja siis tuleb tagasi. Täna kindlasti unenäost, sest kui sulle iga öö samat asja sõna otseses mõttes pähe määritakse siis tahad sa seda või mitte, see paneb su lõpuks mõtlema.

Hästi värvilised unenäod on ja täna juhtus see ka , et pildile ilmus Egert, täpselt õigel hetkel ja ta ütles midagi väga õiget, midagi väga temalikult tarka ja mingi ajani ma üritasin isegi meelde tuletada, mida ta ütles, aga ma loobusin.

Kujutage ette ma olen üheteist päeva pärast 20 ja panin täna tähele, et ema rõõmuks kindlasti, pole mul alles ühtegi paari ketse, mitte ühtegiii- küll ma ostan. Ma ei tea, ma olen oma sünnipäevadel tavaliselt mõtlik ja rahulik ja no big deal at all, aga ikkagi aastast aastasse ma ootan sünnipäeva. Ma armastan sünnipäeva ja isegi kui see on kõige hallim päev aastas, ma armastan mõtet sellest. Mõtet sünnipäevast kui lapse elu kõige armastatumast päevast, erilisest päevast. 

Mul on üks soov sellel aastal, tõesti üks ja ma tean, et see ei täitu, aga shit happens. Täna pole see kindlasti kõige tähtsam asi, millele mõtelda.

Täna tuli ema koju ja tundub ikka väga heas tujus olevat ja mul on ka hea meel, et ta tagasi on. Käisin poes- siis tegin pikema jalutuskäigu ja meeletult hea oli. Kodus vaatasin nüüd ühe filmi ära ja tunnen, et ma tahan magada. MOTHER OF GOD, millal kell nii palju edasi liikus???

Igatahes jah, veidi väsinud, aga siiski päris hea päev oli...

I wanted water, but I walk trough the fire

Mul on tunne, et keegi oli tubli jälle...hohoho. Esiteks ma tahaks saata perse oma alateadvuse, mis mulle saadab tõesti häid unenägusid kadunud aegadest, aga WTF unenägusid. Nagu mida kuradit, miks ja ''parim'' on see, et üleeile oli sama unenägu, aga katkes poole peal ära. Eile ma ei maganud ja täna öösel ma nägin üleeilse unenäo täispikka versiooni. Ausalt kena fantaasia tulevikust, mida enam kunagi sellisel kujul olema ei saa , aga WTFWTFWTF- ja sama mõtlesin ma ka taksos hommikul. Hea unenägu oli- mu üks ajupoolkera ütleks, et KORRATA ja teine- see kainem ütleb, et pole vaja, MITTE KUNAGI ENAM!

Nii tubliduse juurde tagasi... Hommikul mängisin Hannale pikapäkka ja seeläbi sai ta õnnelikuks advendikalendri omanikuks. Riputasin salongis laiali igasugused ägedad ehted ja panin laua külge kolm jõulusokki, mille kõrvale hiljem ka nimesildid joonistasin/kirjutasin. Kui sokid said täidetud mässasin veel ringi ja kokkuvõttes olin ma tööl neljani, kuigi tööpäev oli juba pool kaks läbi. 

Gustaviga oli ka naljakas äpardus täna, aga seda on kahjuks suht irreaalne ümberjutustada, samas oli  jällegi asi, mis mitmeks tunniks naeratuse näole tõi.

Igal juhul linnas (nö. teel koju) sain ma veel Liisiga kokku ja läksin temaga Hää Eesti Asja, kus parasjagu olid ümberkorraldused toimumas. Sain ka veits aidata- 2 ühes, sai Liisiga hängida ja vanu aegu meenutada, selleta, et mingid töösidemed enam vabadust piiraksid. See asjade tõstmine ja alkoholi sättimine meenutas üks ühele lennuka poe ülesehitamist ja kahtlemata on too mälestus tähtis, sest see oli shit briks kui hea algus.

Ema täna koju ei saanud veel ja kuigi ta pole korras, ei tundu hetkel põhjust paanikaks olevat... Jah, halb. Jah, see pole veel läbi, aga samas hetkel on ta haiglas, kus on arstid ja VALUVAIGISTID ja paanikakella ma tõesti ei  helista enam/veel. Homme ta tuleb surmkindlalt koju ja siis ma annan oma A-mängu, et kõik hästi oleks.

Homme jääb ka ainuke toimuma pidanud loeng ära ja see tähendab päev möödub filosoofia monster kodutöö ja pikka une seltsis ning tänase õhtu jaoks tähendab see filmiõhtut ja isu korral ka veini.

JEJEJE

rororor

Ma ei lähe magama, ma ei taha magada. Lähen otse tööle kui aeg käes. Vaatasin filmi enne ja maruhea tunne oli, aga kui see lõppes tekkis kerge igatsus. Muidugi ma igatsen, see on vist kõige normaalsem asi ever, mida üks inimene tunda võib, kuigi ma ei pruugi tahta igatseda...aga see möödub. Veidi halb aeg on praegu lihtsalt- tavaliselt sellel ajal tulebki kõik meelde... absoluutselt kõik, aga absoluutselt kõigest saab ka üle, igast jamast ja olukorrast, äkki ka igast igatsusest ja huvitav seos on kohe see, et ma tean inimest, kes arvas, et kõigest ei saa üle, aga tegelikult ei saanud üle vaid endast ja see on suur asi arvestades sellega, et me ise oleme enda suurimad vaenlased ja kogu maailmataju algab enesest ning teiselt poolt väikseim asi selle arvelt, et meid on lihtsalt meeeeeega palju maamunal ja õnneks on loodud lahendajad nimega- Kompromissid... fuck it- magama peab, aga ma ei ärkaks õigel ajal siis..
8:58
Tööl! Täitsa okei on olla ja noh mittemagamisest sai pool tundi tukkumist, mis ajab mõneks ajaks asja nkn ära.
Ootan aega millal oleks mõistlik emale helistada. Ühtpidi ma loodan, et ta saab koju, aga arvestades sellega, et eile oli kõik suht nullpunktis tagasi, ei pruugi ta veel täna kuskile saada ja mul oleks rahulikum ka, kui ta haiglas oleks, sest kodus ei oska ma teda aidata nii nagu tal vaja oleks. Kodus ma ise kardan rohkem, kui välja näidata tohib. Muidugi ma põen kui ta haiglas on ka, aga seal on arstid ja valuvaigistid, mille vastu ta vist immuunseks muutuma hakkab.
Igatahes kui ta täna välja ei saa siis ma pean uurima välja kuidas ühistranspordiga temani jõuda, muidu olen ainult autoga seal käinud ja seda ka ainult ühe korra üldse.Ma mõtlen üldse elu jooksul. Täna võib tulla täitsa väsitav päev, aga kui nii siis nii... probleemi justkui poleks.
Mul on vaja kolme jõulusokki - mulle, Katrinile ja Eglele, et tööl saaksid päkapikud käima hakata!
Kuulame muusikat ja jätkame tööpäevaga!
9:08
Kus hundist juttu.. Ema helistas ise...koju.ei.saa...-.-
19:28
Jeees, see oli mõnusalt väsitav päev, aga ma olen sellega nii rahul... Ema juures käidud, jõulusokid ja advendikalendrid ostetud, fishermanni pastillid taskus no suurepärane... nüüd vedelen voodis.

See pole parim laul ja seda häält ma ilmselt kaua ei kannataks, aga see oli playlistis ja alguses ei kuulanud üldse sõnu ja tegelt neil pole suurt midagi viga, aga kuidagi lambid ikkagi...täna vähemalt... ja mulle meeldis see laul või muusika...viis või midagi oli, mis sobis hästi ringi askeldamisega... Watever shit, mida ma öelda ka ei üritaks - mõte on selles, et see ja  paar teist veel oli hea saade tänasele päevale, kuigi mõnes muus olukorras libistaks ma sellest julmalt üle..

AAAAAEGLANEEEEEEEEEE!

Ma pole oma elus pidanud pikemat koristust kui täna...and still I'm not finished.

Ma olen lihtsalt aaaaaeeeeeglaneeee!

..siis poleks palju ju tahta üht imet

Hästi ähmane päev...Saatsin hommikul ema autole - kuna haiglas oli ema sõbranna tööl, polnud mul mõtet minna. Ühesõnaga saatsin ära, ise läksin magama, sest öösel eriti seda luksust ei olnud. Ärkasin iga natukese aja tagant, et telefoni vaadata ja lõpuks helistaski onu ja seejärel ema. Mõlemad rääkisid sellest, et nüüd ei tule ema kindlasti enne esmaspäeva koju ja noh loomulikult on see halb, aga haiglas on arstid ja see lohutab. 

Pakkisin ema asjad kokku ja mingi kahe ajal tuli onu mulle järgi, käisime koos haiglas ja fuh, ikkagi rõvedalt steriilne koht ja mul on emast niii meeletult kahju, aga ma ei saa mitte halligi teha.

Ma saan nüüd veel paremini aru, miks ma kunagi arstide juures ei käi... okei, käin aga vb korra aastas(kui sedagi) ja seda ka kui juba väga vaja... Hetkel on siis nii nagu on...

Kõik mõtted, mis jäävad väljapoole kodu ja perekonda käivad ikka samu radu... Ei tunne midagi meeleheitlikku , püüangi mitte tunda ega mõtelda absurdsetele asjadele, aga see tulebki kuidagi loomulikult, et midagi ei pea hakkama maha suruma...mõistus on aegajalt kasulik olgugi, et omaette oleks see sama pime  ja kuivemgi veel, kui tunded mõistuseta... Ei...normaalne.. murrame läbi küll

25.11.11

Täna oli vist kolmas või neljas hommik, mil ma ei ärganud mitte ema rõõmuhüüete peale vaid miski on ilmselgelt valesti. Homseks hommikuks kutsusin onu järgi, sest ema peab minema haiglasse. Ta ei taha, aga nüüd sunnin mina, sest tema ei taha vaid hirmust, aga kolm ebainimlikku päeva on seljataga ja maitea mis täna öösel üldse tuleb. Ma olen ise ka väsinud veidi, aga ma absoluutselt ei vingu, unine olen kogu aeg lihtsalt. 

Mul on endal masendavalt abitu tunne, sest kõik mis minu taha kinni jääda võiks ma teen ära, aga muidugi tahaks teha enamat ja paremat, küll ma händlin... Mis ei tapa, see ei tapa, ei tea kas kohe tugevaks ka teeb, aga noh... elame näeme...Ilm võiks ilusam olla, oleks ka tuju parem siis, mitte et mul see üldse halb oleks, aga energia on säästureziimil küll ja päike teeks ainult head.

Tahaks koristada, aga ei jaksa täna vist eriti... Vot nii, täna mul pole midagi lõbusat jagada kahjuks- äkki homme?

After all...

Ma ei taha rääkida päevast, sest see sarnanes olulisel määral eilsega, ainult et teises järjekorras- enne ema, siis töö.

Ma tahaks lihtsalt rääkida. Mitte vajadusest, suurest õnnest või õnnetusest, vaid heast tujust, aga samas piisavalt rahulikust heast tujust. Tahaks rääkida ei millestki- mitte minevikust, millega ma puutun ühel või teisel viisil iga päev põgusalt kokku. Mitte tulevikust millele ma samuti nii mõnigi kord tähelepanu pöörata üritan. Ma ei taha rääkida olevikust, sest see üritab ühe käega lasta lahti minevikust ja teise käega emmata tulevikku ehk sisuliselt  üritab emmata embamatut, mis siis, et iga hetk jagabki oleviku minevikusk ja tulevikusk...

Täna tuli Triin Lennujaama, sest trippis pikaks nv'ks Inglismaale ja kuna tal oli seal aega, kondas ringi kuni me mõlemad ei uskunud oma silmi kui teineteist nägime... Ühesõnaga tunnikese ja natuke peale istus ta minu juures, jõi teed ja rääkis maast ja ilmast. Kuidagi me jõudsime oma jutuga Szigetile, kus nad oma seltskonnaga 2009ndal aastal käisid ja ma vaimusilmas nägin meid ka seal. 

Oma kollase unistusega parkimas x-kohta. Nägin kuidas me möliseme, lihtsalt nokime teineteise kallal ja lõpiks maandume pleekinud murule... Konid ette, viinad kätte ja läki unistama... me blackoutiksime mõneks päevaks ja nende päevade möödudes ärkaks Sirkel kell 4.36 oma telgis (no ikka tuumakaga) , siis Aap... Põõsastest roniks välja Kessu ja ''sositaks'' üle terve telkla, et nägi Egertit kõrval põõsastes. Kusti, Karl ja Liis magaksid Kallu ühe inimese telgis ja ma oleksin selle ees, sest öösel piiludes Sirkli telki näeksin seal kümmet matsi (tegelikult oleks seal olnud ainult Aap ja omanik ise- aga ma näeks ilmselgelt viiekordsel). Ma ei tea, ma arvan, et ma oleksin valinud just Karli telgiesise, sest nad oleksid veel üleval kui ma telklasse jõuaksin ja Karl sööks parasjagu oma võikusid, mida ise üldse ei tahaks, aga tema argument oleks enam ,kui lihtsalt veenev: ''Ma kaotasin sulatatud juustu kaane ära ja ei hakka ju niisama minema viskama, eks''. 

Kuni kõik ärkaksid me istuksime vaikselt ringis, hõõruksime silmi, teeksime suitsu ja oleks kosta vaid üksikuid itsitamisi, kuid kõigil ärganutel oleks üks kindel küsmuste joru, mida nad ei julgeks küsida- Kust pagana kohast ilmus järsku Liisa välja? What kind of cemical magic did she use? Äkki Liisa ongi jumal !!!- mõtleks Aabuke. (...tegelikult oleks ta oma perega samal ajal reisil olnud ja purjuspeaga  oleks Egert seletanud talle kus me oleme).
Pole oluline, mis toimuks edasi, aga peale 36 tunnist puhkust ja taastusmist me istuksime taas autosse ja Eestini välja , vahelduvate mölisemistega, paneksime kokku suurt pilti kogu üritusest...

Huvitav on, et konkreetselt see fantaasia ongi kõigest fantaasia- aga kui hakata mõtlema, siis me oleme selle absoluutselt läbiteinud. See stsenaarium on erinevate koosolemiste käigus näinud oma ilmavalgust küll ja veel ja kas see pole mitte üks kõige ilusamaid asju, mille peale mõelda- seega ma feilisin ''rääkimisega'', sest ma puudutasin ikkagi nii eilset, tänast ja mine tea, äkki ka homset.

fork

Emal on paha, muu mind (vist) ei hirmuta ega mõjutagi enam olulisel viisil.

Enne seda, kui ma koju tagasi jõudsin ja jagasin ära kuidas ema päev läks, oli mul olnud muhe tööpäev.

Eeeh?

Täitsa lõpp, kui väsinud tunne mul on. Õnneks päästavad Pädaste küpsised, mida ma aeg-ajalt kõrvalt poest näppan, aga muidu ei- ma olen solge ja missugune. Enne lollitasin ka, praegu laen oma akusid niisama arvuti taga. Varsti peab võtma kodutöö ka ette. Teine kord kindlasti- kui ikka olla pool ööd üleval siis kohe tööni välja mitte nii, et ''ah magan tunnikese musitseeriva läpaka saatel''.

Hahaha no juuksed ongi päriselt püsti ja igas suunas ja miski ei aita, heast elust vist :D Ootan natuke ja siis joon veel kohvi, elu peab sisse tulema!

Ilmselt raporteerin veel...

Kell 20:01
Vaatasin tööl filmi ja lausel ''I love you, I just don't like you anymore'' jäi süda korraks seisma, sest nii ta ju ongi. Nii ta ju juhtub, et ühtpidi on nagu mingi osa alles ja mida ma lootsin mõne nädala möödudes, aga samas on nii palju asju, mis on meelega tehtud inetuks ja inimlik lõpp on samahästi kui teadlikult tehtud millekski selliseks, mille külge oma käsi enam panna ei julge, sest teises kontekstis oleks teinud see korraliku hävitustöö...
Aga watahell ülihea päev oli ja seda nii tuju kui ka töö mõttes. Kõik oli tasakaalus ja päev on täitnud kõik võimalikud ootused... Supah...
Ei usu, et täna enam siia maandun, aga mine sa tea...

Y U so asshole afterall?

Vaatan oma eelmise postituse algust ja mõtlen sellele, kui haige tropp võib üks olla... Eilne päev ei jõudnud veel õhtulegi minna vist, kui sa oma tegelikku nägu näitasid. Võiks eeldada, et kurb, aga tegelikult paneb ainult pead vangutama ja kulmi kergitama, sest sõnnik millega Lillekest väetati polnud ilmselt kõige parem või on Lilleke juba mõnda aega mädanenud, lihtsalt ma ei näinud seda... Mine ja võta kinni... ainult tema teab seda. Ei, ma pole pettunud ja ma ei taha võtta ühtegi mõeldud ja öeldud mõtet/sõna/lubadust tagasi, sest need püsivad omal kohal, aga aeg paneb nkn paika kõik asjad ja mitte nii suure ringiga tuleb kõik ju tagasi ,tahan ma seda või mitte... lihtsalt siis ma vaatan kõrvalt nutan, aga seisan mingi ajani täiesti eemal.
Ei taha mingist pseudo hoolimisest ka enam teada midagi, sest kõik on öeldud, aga tehtud on ju enam... seega ütled sa seda või mitte... naeruväärne oleks uskuda midagi... kunagi me rääkisime seda naljaga, aga oma peegel... ikka oma peegel on...

Lilleke- backstabimine ei ole lahendus... See on minu jaoks eelkõige näitaja, sest neile, kellest ma hoolin või hoolisin ma ei loobiks nuge selga puhtal kujul sellest, et kunagi olid või on siiani need inimesed mulle olulised...  Tule taevake appi... Millal mehed nii naiselikeks muutusid? Mul tõusevad juuksed peas.. Aga reaalsus on see, et mingil hetkel ei hooli enam teatud olukordadest, sest kõik on nii nagu on ja milleks üldse tekitada asjatut poleemikat. Oma WTF'i pidin ma siiski väljendama...

Eile nägin Piretit lennujaamas, aga kahjuks ei jõudnud ta isegi oma teed lõpuni juua, kui öeldi, et hakkab bording:(

Sellegi poolest oli mul hea tööpäev... täiesti sundimatu ja aeg lendas nii, et vähe pole, aga eks ma olin natuke deleriimius. Peale tööpäeva olin lennujaamas veel natuke aega, sest Eglega oli meeletult tore juttu ajada ja ma ei tea... Ei see eelmise nädala absoluutne nõrkus on möödas ja challenge on nii accepted.

Mis tänasesse puutub siis käisin ülikoolis ja siis otse koju. Homme on see-eest pikk tööpäev ja mulle meeldib mõte tööst sama palju kui ei meeldi see, et väljas vara pimedaks läheb...

Aga ei... normaljok.

Rasmus suurele ringile Gruusiast: ,, No siis ikkagi lähme ja naistega harjub seal pika peale ära. Lõpuks vaatad, et naisel pole vuntse, siis tead, et tegu on normaalse naisega.''

I'm losing your memory ..

..and I would have died
I would have loved you all my life 

Siiski ei tähenda see, et ma ei armasta. Lasengi lahti, sest armastan liiga palju, aga on täpselt nii palju pisaraid ja muretsemisi kui neid on ja igasugune lahtilaskmine on täpselt nii keeruline ja samas lihtne, sest sellest on tehtud minu jaoks paratamatus, aga seda lihtsam või keerulisem ta on, kui palju seda armastust on ja kuna ma olen mõistnud, kes ma olen, mida ma tunda võin ja palju ma tegelikult teha võin - ma olen õnnelik ja tänulik, MEELETULT. Kunagi me veel kohtume, aga sinna on aega. Ole õnnelik lilleke.

---

Kursuse pidu oli Patarei vanglas. Alguses tegime lõket ja jõime võidu veini, siis tegi Rasmus meile korraliku ekskursiooni ja pärast piinakambreid toibusime taas peoruumis.

Meil oli kastide viisi tasuta veine, siidreid, erinevat õlut , kellukesi ja kõike muud, seega vaese tudengi paradiis see siiski oli ja seltskond oli kahtlemata suurepärane. Inimesi on seinast seina, aga mitte kellegi kohta ei ole midagi halba öelda. Kutid on suurepärased ja avatud, sama kehtib tüdrukute kohta- absoluutselt sundimatud ja keegi ei saanud tegelikult aru, kuidas meil selline klapp üldse tekkis kõigil. 

Kõik said rääkida absoluutselt kõigest ja ma usun, et sellised peod ühendavad meid järjest enam. Me ei kohtu ülikoolis kaugeltki iga päev , aga tunne on selline nagu me oleksime kõik lasteaiast saati ninapidi koos olnud.
Iris filmis täna Patareis terve öö oma videot ka, aga ega ma ei julgenud ju segama minna... siis läks loomulikult Rasmus minu nime alt teda tervitama, aga ega mind ei ole vaja kuulata- no sai ju räägitud, et Iris on väsinud... haha, kõige paremas mõttes tropp.

Meeletult hea energia oli õhus, lõpuni välja.

---

Sirkel mul on hea tunne peale eelmist Tartut, aga mul pole sugugi halvem tunne pärast sinu Tallinnat ja mis puutub detsembrisse siis ma püüaks skeemida vabad päevad ikkagi nädal enne sünnipäeva nii, et ma tuleks jälle neljapäeval ja oleks siis laupäeva või pühapäevani- kui sulle selline asi ka sobiks. Kui mingitel põhjustel ei sobi siis mõtleb midagi muud välja, aga ma tahaks kindlasti jätkata traditsiooniga, et kasvõi päevaks, aga keeran teie elu pea peale seal Tartus.

---

Liis ma tahtsin sinu juurest eile õhtul läbi ka käia(nagu ka mainitud kunagi sai), aga ma ärkasin kell 4 ja ma pidin kuueks ennast juba Patarei poole liigutama, seega sorri, aga ma külastan sind kindlasti mõni päev ja noh nkn helistan ette ka. Ma ei unusta sind.

---

Nüüd ma siis haisen tööl- loodetavasti mitte otseses mõttes, aga mul pole üldse paha olla, sest ma olen nii mõnusas rahulik-melanhoolse ja samas õnneliku vahelises meeleolus/tundes. Awesome seis.

Aitäh Sirkel, Liis, aitäh Rasmus, Laura, Marvel ja Elli, aitäh Egert ja Kusti nii toreda üleeilse kõne eest- cheeris big time, aitäh Aap, aitäh Hendrik.

Täna ma mõtlen teile ja minu kummarduse sees on veel üks kummardus, mu südames.

Ma ei tea, mida ma tunnen praegu... midagi? või siiski..? Ma olen.

Ma ei taha tunda, piisab teadmisest...

MOTHER OF GOD!

See on ju selle nv alateadlik plaan... või noh olude sunnil see lihtsalt läheb nii vist.

Magada ma õieti ei saanudki ja hommikul oli ka kogu tähelepanu ema peal... nüüd ootan kõnet siis...

17:25

Mega pask on olla. Mitte halb, vaid kõige robustsemas mõttes pask. Ütleks, et ma olen ülekantud tähenduses kildueks ja otseses mõttes mööda maad laiali ja ei ole kelleltki abi ka paluda ja kas ongi vaja, mis siis, et tundub nagu abi oleks päris kohane. 

See on see pask, kui otsaesisele tekivad kortsud ja nägu kangestub ''mõnusalt'' mõruda ilmega, sest hapuks seda ei nimetaks. 

Hing on nii täis, et rinnus pistab ja ma võin ainult oletada kust see oma alguse saanud on, aga kogu see kamm mis algas tsirka üle kuuaja tagasi on millioneid kordi muundunud ja lisaks kleepusid selle külge hoopis välised faktorid, mis annavad asjale kaalus juurde ja see kaal pole sugugi heas mõttes siin mainitud.

Kusjuures konkreetsed inimesed asjasse ei puutugi, aga üleüldine apaatia on tekkinud umbes 80% inimeste suhtes ja see ei väljendu häirituses vaid ükskõiksuses, mis vaheldub armastusega ja sealt on mõistagi üks samm vihani, mis ka ei püsi üldse kaua jaaaa nii edasi kuni maailma lõpuni ja siis veel kord tagasi.

Ühesõnaga paneks tule endale otsa küll ausalt öeldes, sest ma ei suuda ja vb ei tahagi olla praegu produktiivne teiste inimeste kildude korjamiseks, aga ma pean olema, sest sitt tunne on, kui sinu eest ei seisa mitte keegi.

Ei ole kunagi suurem asi sõber või inimene olnud, aga pole kunagi ka pidanud õigeks tegema kannapöördeid näitamaks kukalt, isegi neile kellest ma ei pruugi üldse lugu pidada. Seega- ah? ah? ootan sõpra ise ka ei tea milleks...
Täna ei jäänud muud üle kui vaadata peeglisse ja öelda ''mine sa ka persse, kui sa nüüd järsku loobuda kavatsed''- mitte, et neid loobumisi viimasel ajal igast august ei näeks ja ei tea kes nendest võtinud on, aga küllap on ka selliseid...

See on ainult tänases kinni. Homseks on midagi muud, aga homme on veel nii kaugel, sest öö on pikk.

 18:19

Aap helistas- made my day...ausalt

nagu linnuke oksal- mittemidagiütlev

...

Homme olen ihuüksi, sest ema läheb operatsioonile ja mis pärast seda tuleb ma ei tea, aga mu unenäod võiksid persse küll minna...

Tühi.

Pea valutab

Pole öelnud, et ma ei saa ilma hakkama. Saan küll, aga ma ei taha. Mitte ei taha hakkama saada vaid olla ilma. Maailmas on vähe seda, milleta ei taha olla, mis tõesti tähendaks rohkem, kui miski keskpärane ja asi pole harjumuses vaid sundimatus põhimõttes, mis on vaatamata oma sundimatusele siiski põhiline mõte- mu olemuse alus.

Mis teha, nii on? Ei jää muud üle kui põrmu peopesal vaagida, aga seda ka ei taha, sest hetkel ei taha midagi, kuid liigne mõtlemine õõnestaks jalgealust. Ma pigem seisan täistallaga maas ja olen selline nagu ma olen hetkel (nime sellele seisundile pole ma endiselt pannud) , kui  hakkan analüüsima ja hiljem avastan ennast mingite hullemate rusede keskel just tänu dialoogidele tema hääle kajaga oma peas.

Füüsilise valuga on nii: kui see muutub liiga tugevaks inimene ei tunne seda enam, sest keha muutub tuimaks kõige vastu, aga see ei tähenda, et valu tol tuimuse hetkel kaoks... Sama kehtib tunnete kohta. Tuleb oodata millal valu tagasi tuleb, sest see tähendaks signaali . Signaali, et alanud on paranemine.

Ei taha olla vääriti mõistetud. Ma söön ja joon, ma suhtlen ja naeran, saan pahaseks ja mõtlen sellele mis parasjagu mõtlemist tahab/vajab. 

Erinevus tavapärasest peitub selles, kui palju mulle tegelikult need naerud ja suhtlemised hetkel üldse korda lähevad ja kas lähevad ja samas ei saa ma öelda, et kõik see mida ma teen praegu, tegin eile ja üleeile, mingit pidi võlts oleks. 

Argipäev pole näitemäng, ainuke mis on teisiti, on see, et ma ei otsi milleski lohutavaid õlekõrsi, mind lihtsalt ei ole praegu kodus enda jaoks. Iseendaga ma kohtun siis, kui tean, et äng võimu ei võta.

Võib tunduda keeruline, võib tegelikult olla ka keeruline, aga kust ma tean, et see päriselt ka nii on, nagu ma seda just kirjeldada üritasin? Üks oletus see kõik. Kõik on üks.

unlike you I am not pretending

Imelik päev. Elu on korras, aga mina ei ole. Jõudsin punkti, kus pole asja ei ajast ega millestki muust. See pole see seisund kui tahaks ainult magada või põgeneda kõikide nende ''tarkade'' eest, kes järsku hakkasid kõiketeadjateks ja ei häbene näidata seda, sest maailm on nende ees laialilaotatud, ainult et endaga nad millegi pärast hakkama ei saa.

Kogu see tihkus mis ümbritseb ja võõrus mida ma tunnen on absurd. Kust ma tean, et ma käisin täna tööl või istun praegu arvuti taga? Kust ma tean, et ma ei ole tegelikult hullusärgis pehmete seinte vahel?

Seda ei saa ju nimetada masenduseks või depressiooniks. Lihtsalt rahutus, milleni mu mõistus ei küündi. See ei ole tüdimus rutiinist, sest rutiini ei ole.

Camuse üks katkend võtab selle seisundi nii ilusti kokku.

"Juhtub, et dekoratsioonid varisevad kokku. Hommikune tõusmine, tramm, neli tundi büroos või vabrikus, eine, tramm, neli tundi tööd, õhtueine, uni- esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede ja laupäev samas rütmis: tee, mida tavaliselt on kerge käia. Aga ühel päeval kerkib pinnale "milleks?" ja kõik algab nüüd sellest üllatusvarjundiga tülpimusest. Tähtis on see "algab". Tülpimus on masinliku elu tegevusteahela lõpus, aga ühtlasi juhatab ta teadvuse uuele teele. Ta äratab selle ja ahvatleb edasi. Siis tuleb kas ebateadlik tagasipöördumine vanasse ahelasse või lõplik ärkamine. Ja ärkamise järel tuleb aegamööda ka järedus: enesetapp või taaskohanemine."

Umbes nii mul lähebki, fair enough.

Möödas on kakskümmend seitse päeva ja ma tunnen ennast hoopis 3 aastat vanemana

Nagu tühjaks pressitud sidrun- igas mõttes, kõigis mõtetes, aga ju siis, ju siis...

Homme on uus päev. Kas ta tuleb parem? Ei tea, aga tänane jääb homsest minevikku.

David Hume ja William James panustasid asjadesse, milles ei saa tõsikindel olla nendeks olid usk ja armastus aga ka sõprus. 

Ma panustan ka.

Mis juhtus?

Tegin lahti- panin kinni, tegin lahti- panin kinni, tegin lahti, aga mul pole ju midagi kirjutada- vähemalt tundub, et ei ole.

Ma nägin see-eest juba teist ööd väga ägedaid ja samas imelikke unenägusid. Täpselt sellised unenäod millega ei teki reaalsuse suhtes tülgastust ega nostalgiat, aga millest ärgates on hea tunne ja head katkendlikud mälestused. 

Eilse öö kohutav osa oli järgmine: Arvuti tahtis teha restarti ja ma muudkui tagusin postpone'i, sest rääkisin Kessuga ja tegin filosoofiat ja noh kui Kessu juba magama läks keskendusin ainult filosoofiale, kusjuures küsimustele tuli vastata netis ja seal ei saa asju seivida. Mingil hetkel ma ei pannud tähele, et algas see countdown enne restarti ja magasin kõik maha nii, et kui vastata oli jäänud ainult ühele küsimusele vajus arvuti restartima ennast. No tere tali eksole... Nii ma trükkisingi pärast asju kella viieni ümber. Magasin üheni ja siis trippisin Chaplinit lõpetama kooli. 

Mis puudutab (sitast) lühikest päeva KSG's siis lühike ta oli, küll aga Imbi sünnipäeva tõttu jäi infotund ära ja eriti ma õpetajaid ei näinudki, mis on mõistagi hea.

Saime valmis ja näeb hea välja- vähemalt minu meelest.

Hiljem läksime Liisiga sööma ja tema läks maale, mina lennukasse, sest ma lubasin aidata Randrüütidel teha üllatust nende sugulastele ja selleks üllatuseks oli kinkepakk, enne lennukile minekut. Õnnestus. Check!

Maitea mis nüüd... Kurat võtaks Ott ei võtnud mind ühest ainest maha ja nüüd ei sa ma sellest loobuda enam, aga maitea - sellel aastal ma sellega ei tegele ja vsjo, mul on vaja plaani selles osas, aga muidu on nagu on. Ülikoolis on päris kena ja tööl on mõnus ja ma olen ise ka mõnusalt rahulik, ainult et mõnel päeval võin olla veidi rohkem minevikus, kui kunagi varem, aga seegi möödub.

Täna ma maalisin.

Tõsi. Käisin koolis seina sodimas ja päris jõhker tunne oli. Ebameeldiv tegelikult. Kõik on seal endiselt, samad näod, samad mõtted, samad mured. Kui ma seal juba natukene aega olnud olin tajusin, et ma oleks justkui minevikus tagasi, ainult, et keegi ei näe mind peale väikeste laste. Õpetajad käisid oma teid mööda, silmad maas kinni. Selles mõttes mul isegi vedas, et kellelgi pole asja kellestki ega millestki. Teisest küljest, kas see pole mitte nukker?

Homme on hullem- mul jäi pooleli ja ma peaksin idee poolest peale ülikooli jälle kooli minema, aga homme on see (tahtsin öelda sitane) lühike päev ja õpetajate infotund, ma passingi ju pmtselt esimesel korrusel aula juures, täpselt seal kus ennast tegelikult peita ei saa.

Kes oleks arvanud, et kool mulle nii vastu hakkab? Kes oleks arvanud, et ma ei saa Kultuurinädala õudusest täielikult aru ega üle vb mitte kunagi? Kes oleks...?

Agas mis seal ikka... tean seda, et inimesed (õpetajad) muudkui lahkuvad sealt... kiiresti ja mitmekaupa korraga..

Ehk siis mu päev oli pühendatud KSG'le ja mu õhtu filosoofiale seega nii lihtsalt on...

Topeltelu sel juhul

Mõtlen eilsele meeltesegaduses õhtule ja kuigi ma teadvustan, et suures osas mängis minuga unetus oma kurja nalja , siis see ei ole normaalne ja midagi peab tegema. Tuleb välja tulla sellest pimedast kohast, aga alustuseks peab lihtsalt teadvustama, et kõik pole päris nii nagu peab. 

Halb ja hea on ju nii lahus kui olla saab ja heaga ei kata halba kinni, sest nad ongi mõnes situatsioonis paralleelid, mis iialgi ei lõiku (mõnikord on nad teineteisest tingitud, aga mitte sel korral) ja nendega tulebki tegelada lahus, mitte panna kõik ühte patta ja vaadata kumba rohkem on.

Okei ma tegelikult teadvustan kõike, lihtsalt lükkan asju sahtlisse edasi ja mured ei kuhju, sest neid mida ma ei händli nii nagu tahaks on täpselt 1, aga vastused ei tule ka hapnikust. 

Midagi peab tegema, enne kui ma otsustan jälle ärakeerata ja hirmutada ennastki sellega ära, kuidas ja kelle peale ma enda kummitusi välja elada võin.

Mu pea on selge ja mu keha on peaaegu terve, aga vaim on selles kõiges kannatada saanud.

Ma kuulsin KESSSSSSU häält täna, IT LIIIIIIIIIVES!!!

It's never too late to turn it back around,
yeah I know you can...
Kummitab hommikusest taksos mänginud raadiost, nüüd kuulan seda ja taon rusikaga lauda kujutades ette, et ise laulan hinge välja ja olen lahe, aga tegelikult on nii, et magama ma ei läinudki ja no wonder, et mu katusekene sõidaaaaab. Kena, kena. Kessu tegi tuju heaks. Hanna on tööl ja Arnika on ka teel lennusse, kas pole mitte ilus.
Õhtuks on raudselt sada tuhat kurba mõtet peas. Ma tean küll ennast...
Hommikul (natukene varem) käis üks mees sigareid ostmas ja tükk aega vaatasin, et tuttav nägu - esimene seos oli millegi pärast bussijuhiga, et kuskil bussis ma teda raudselt nägingi, aga lõpuks koitis, see oli Ivari Padar- mystery solved. Check!
Mind ootab veerand kolmest neli tundi semiootikat, pikisilmi ootan, ausalt.
Kuule- õhtuni siis vist või äärmisel juhul homse hommikuni...
19.27
Noh jah nagu arvata oligi...
Panin tähele, et kui ma olen magamata ma jõuan oma mõtetes igale poole sinna, kuhu adekvaatne mina ei jõua ja siis tuleb kogu see tolmukiht õhku laiali ajada.

Why can't you say something now?

 (Kunagi me lähme veel trippima selle kollase transitiga!!!)

Ma arvan, et see on esimene nädalavahetus üle ma ei kujuta ette kui pika aja, mille ma veetsin kodus puhates. On olnud vabu päevi mil ma olen lihtsalt kodus olnud ja on olnud nälavahetusi mil olen puhanud, aga et need kaks asja koos oleksid, et kodus ja puhanud- uuuuf ei mäletagi millal viimati. Siiani olen jõudnud (for some reason) vaadata ära 4 Harry Potterit- arvutis nad mul kõik on, aga vaadata pole tahtnud. Päris normaalne, aga ei jaksa palju vaadata korraga.

Mõlemal päeval, nii eile kui täna magasin päris kaua ja mulle meeldib selline lebo, aga ma ikkagi ootan juba homset tööd ja ülikooli.

Mõtlesin täna, et mul on ikka suurepärane töökoht- muudkui joo kohvi, suitseta, loe ja suhtle inimestega kellest nii mõnigi on juba ammu armsaks saanud.

Ilmselt lähen sel nädalal KSG seinu sodima... ei tea kuidas ma sinna lähen, ei tea kuidas ma seal olen ja kuidas ma sodin Sirklita. See saab ilmselt üks raske päev olema, aga elame näeme.

it's complicated but understand me...

..still healing.

Me käisime Tartus Liisiga ja ma pean tunnistama, et ma olen rahul ja veelgi enam, ma nautisin seda trippi nii väga, et isegi pisikesed kurvastus- või melanhoolia hetked möödusid väga pehmelt ja ülevoolavalt moodustasid osa sellest armsast ja toredast ja nii puhastavast koosolemisest, mis tegelikult ka süstis enam armastust, kui muidu võib süstida igatsus või miski muu.

Olime küll ainult ühe päeva või isegi alla 24 tunni seal, aga sellest piisas, sest see mis oli- oli täiuslik ja ma sain  Tartust nüüd ka enam jõudu ja motivatsiooni olla tegusam. Ma mõistsin osasid asju paremini.

Ma ju ei välista, et vb juba nädala pärast olen ma ei tea kui väsinud, aga selline tripp teeb ikka taaskord puust ja veel punasemaks selle, et just seda laadi ühised elamused on miski, mille juurde peab alati tagasi jõudma, sest see on kodu, mis kasvab muutub ja areneb, aga üdi jääb samaks.

Oma mõttemullikeses olen ma ikkagi väga ja väga tänulik ja hõljuvalt õnnelik, kuigi alles eile Tallinnas ma nii kartsin ja muretsesin selle reisi pärast.

Ma ostsin endale kolmanda helkuri alates septembri algusest, sest kõik lihtsalt kaovad ja ma ostsin helkurkleepsu kollase draakoniga, mis on lihtsalt parim helkur ever.
Haigelt hea ilm on!

Pure pressed

Hästi rahulik päev oli. Nii rahulik ja tasakaalus, et päeva lõpus sa tahad nõjatuda seinale, lasta õlad lõdvaks, suruda pea kõvasti vastu seina ja pigistada silmad kinni, et teha nad jälle lahti ja lasta natukene rohkem lahti kui ühe päeva, sest selles päevas oli nostalgiat. Kuni on tegemata viimased liigutused ei jaotu miski veel enne'ks ja pärast'iks vaid kõik on ühes paadis, ainult et erinevates otstes. 

Kirjutasin täna viimased sõnad ja panin viimased punktid paberile ja kui päev on juba looja jõudnud ja nii mõndagi vahepeal juurde tulnud ma tean öelda, et ma ei valetanud ühtegi sõna.

Pilvine päev oli.

Kõndisin ülikoolist raamatukogu poole ja nägin Gustavit ja noh mis seal ikka- tõsine lehvitus ja tegelikult ma rääkisin telefoniga samal ajal ja ei kontrollinud niivõrd oma miimikat või kehakeelt , kuivõrd keskendusin jutule, aga tegelikus on see, et teda on siiski hea näha. Ma ei tea mis loll teema sellega on, aga tõsise näo taha jäi tegelikult siiras rõõm. Vot nii mõnus see oligi. 

Raamatukogust sain 2 raamatut neljast, mida tahtsin ja noh lõpuks loen läbi Murakami ''Norra metsa'' eesti keeles. Kaua ma seda juba teha olen tahtnud?

Aaaa lähen veel korra sinna mil ülikoolini oli veel aega ja mul lõppes tööpäev...Haha ootasin bussi lennuka ees - täna hommikul- ja bussis oli Aaps! Parim oli see, et me läksime samasse kohta, meil kestsid  loengud sama kaua, mis siis, et ma lasin poole pealt jalga ja meil oli mõlemal plaan maanduda Liisi tööle. Aabu selline kohtamine oli kindlasti üks päeva parimaid hetki...

Aha jah.. raamatukogu- sealt edasi jalutasin linna ja jõudsingi Liisi töö juurde kus ma olin üks paar tundi ja Aabu nägemise kõrvalt oli see teine väga hea asi päeva juures, sest kauplus oli enamuse ajast tühi ja kuigi kohvikut üleval enam ei ole ja me igatsesime seda Aabuga täna ja Kessut igatsesime veel eriti , saime me siiski poes normaalselt chillitud ja grillitud ja tõmmeldud ja vanadel KW välikohviku toolidel suitsetatud.

Veits peale viite ma trippisingi koju ja nüüd ma istun voodiserval ja kui ei trüki vaatan ühte punkti ja tegelikult mõistan, et ma ei mõtle midagi, ma lihtsalt tunnen- tunnen seda inimeste nägemisrõõmu, tunnen igatsust, tunnen et nii palju eest on tänada nii tänast kui igat möödunut head ja halba päeva- õilis tunne on. Voh. Hetkel on nii ja kuna tunded on ülekaalus, siis mõtlemiseks pole ruumi- sellest ka minu kandilised laused(lisaks olen ma viiest üleval ka;) need a ceredit).

(No selle hea kõrvalt ma tunnen ka miskit, mida ma ei oska välja saada , sest ma ei tea mis see on... DOU)