Imelik päev. Elu on korras, aga mina ei ole. Jõudsin punkti, kus pole asja ei ajast ega millestki muust. See pole see seisund kui tahaks ainult magada või põgeneda kõikide nende ''tarkade'' eest, kes järsku hakkasid kõiketeadjateks ja ei häbene näidata seda, sest maailm on nende ees laialilaotatud, ainult et endaga nad millegi pärast hakkama ei saa.
Kogu see tihkus mis ümbritseb ja võõrus mida ma tunnen on absurd. Kust ma tean, et ma käisin täna tööl või istun praegu arvuti taga? Kust ma tean, et ma ei ole tegelikult hullusärgis pehmete seinte vahel?
Seda ei saa ju nimetada masenduseks või depressiooniks. Lihtsalt rahutus, milleni mu mõistus ei küündi. See ei ole tüdimus rutiinist, sest rutiini ei ole.
Camuse üks katkend võtab selle seisundi nii ilusti kokku.
"Juhtub, et dekoratsioonid varisevad kokku. Hommikune tõusmine, tramm, neli tundi büroos või vabrikus, eine, tramm, neli tundi tööd, õhtueine, uni- esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede ja laupäev samas rütmis: tee, mida tavaliselt on kerge käia. Aga ühel päeval kerkib pinnale "milleks?" ja kõik algab nüüd sellest üllatusvarjundiga tülpimusest. Tähtis on see "algab". Tülpimus on masinliku elu tegevusteahela lõpus, aga ühtlasi juhatab ta teadvuse uuele teele. Ta äratab selle ja ahvatleb edasi. Siis tuleb kas ebateadlik tagasipöördumine vanasse ahelasse või lõplik ärkamine. Ja ärkamise järel tuleb aegamööda ka järedus: enesetapp või taaskohanemine."
Umbes nii mul lähebki, fair enough.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar