Täna oli vist kolmas või neljas hommik, mil ma ei ärganud mitte ema rõõmuhüüete peale vaid miski on ilmselgelt valesti. Homseks hommikuks kutsusin onu järgi, sest ema peab minema haiglasse. Ta ei taha, aga nüüd sunnin mina, sest tema ei taha vaid hirmust, aga kolm ebainimlikku päeva on seljataga ja maitea mis täna öösel üldse tuleb. Ma olen ise ka väsinud veidi, aga ma absoluutselt ei vingu, unine olen kogu aeg lihtsalt.
Mul on endal masendavalt abitu tunne, sest kõik mis minu taha kinni jääda võiks ma teen ära, aga muidugi tahaks teha enamat ja paremat, küll ma händlin... Mis ei tapa, see ei tapa, ei tea kas kohe tugevaks ka teeb, aga noh... elame näeme...Ilm võiks ilusam olla, oleks ka tuju parem siis, mitte et mul see üldse halb oleks, aga energia on säästureziimil küll ja päike teeks ainult head.
Tahaks koristada, aga ei jaksa täna vist eriti... Vot nii, täna mul pole midagi lõbusat jagada kahjuks- äkki homme?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar