Tõsi. Käisin koolis seina sodimas ja päris jõhker tunne oli. Ebameeldiv tegelikult. Kõik on seal endiselt, samad näod, samad mõtted, samad mured. Kui ma seal juba natukene aega olnud olin tajusin, et ma oleks justkui minevikus tagasi, ainult, et keegi ei näe mind peale väikeste laste. Õpetajad käisid oma teid mööda, silmad maas kinni. Selles mõttes mul isegi vedas, et kellelgi pole asja kellestki ega millestki. Teisest küljest, kas see pole mitte nukker?
Homme on hullem- mul jäi pooleli ja ma peaksin idee poolest peale ülikooli jälle kooli minema, aga homme on see (tahtsin öelda sitane) lühike päev ja õpetajate infotund, ma passingi ju pmtselt esimesel korrusel aula juures, täpselt seal kus ennast tegelikult peita ei saa.
Kes oleks arvanud, et kool mulle nii vastu hakkab? Kes oleks arvanud, et ma ei saa Kultuurinädala õudusest täielikult aru ega üle vb mitte kunagi? Kes oleks...?
Agas mis seal ikka... tean seda, et inimesed (õpetajad) muudkui lahkuvad sealt... kiiresti ja mitmekaupa korraga..
Ehk siis mu päev oli pühendatud KSG'le ja mu õhtu filosoofiale seega nii lihtsalt on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar