After all...

Ma ei taha rääkida päevast, sest see sarnanes olulisel määral eilsega, ainult et teises järjekorras- enne ema, siis töö.

Ma tahaks lihtsalt rääkida. Mitte vajadusest, suurest õnnest või õnnetusest, vaid heast tujust, aga samas piisavalt rahulikust heast tujust. Tahaks rääkida ei millestki- mitte minevikust, millega ma puutun ühel või teisel viisil iga päev põgusalt kokku. Mitte tulevikust millele ma samuti nii mõnigi kord tähelepanu pöörata üritan. Ma ei taha rääkida olevikust, sest see üritab ühe käega lasta lahti minevikust ja teise käega emmata tulevikku ehk sisuliselt  üritab emmata embamatut, mis siis, et iga hetk jagabki oleviku minevikusk ja tulevikusk...

Täna tuli Triin Lennujaama, sest trippis pikaks nv'ks Inglismaale ja kuna tal oli seal aega, kondas ringi kuni me mõlemad ei uskunud oma silmi kui teineteist nägime... Ühesõnaga tunnikese ja natuke peale istus ta minu juures, jõi teed ja rääkis maast ja ilmast. Kuidagi me jõudsime oma jutuga Szigetile, kus nad oma seltskonnaga 2009ndal aastal käisid ja ma vaimusilmas nägin meid ka seal. 

Oma kollase unistusega parkimas x-kohta. Nägin kuidas me möliseme, lihtsalt nokime teineteise kallal ja lõpiks maandume pleekinud murule... Konid ette, viinad kätte ja läki unistama... me blackoutiksime mõneks päevaks ja nende päevade möödudes ärkaks Sirkel kell 4.36 oma telgis (no ikka tuumakaga) , siis Aap... Põõsastest roniks välja Kessu ja ''sositaks'' üle terve telkla, et nägi Egertit kõrval põõsastes. Kusti, Karl ja Liis magaksid Kallu ühe inimese telgis ja ma oleksin selle ees, sest öösel piiludes Sirkli telki näeksin seal kümmet matsi (tegelikult oleks seal olnud ainult Aap ja omanik ise- aga ma näeks ilmselgelt viiekordsel). Ma ei tea, ma arvan, et ma oleksin valinud just Karli telgiesise, sest nad oleksid veel üleval kui ma telklasse jõuaksin ja Karl sööks parasjagu oma võikusid, mida ise üldse ei tahaks, aga tema argument oleks enam ,kui lihtsalt veenev: ''Ma kaotasin sulatatud juustu kaane ära ja ei hakka ju niisama minema viskama, eks''. 

Kuni kõik ärkaksid me istuksime vaikselt ringis, hõõruksime silmi, teeksime suitsu ja oleks kosta vaid üksikuid itsitamisi, kuid kõigil ärganutel oleks üks kindel küsmuste joru, mida nad ei julgeks küsida- Kust pagana kohast ilmus järsku Liisa välja? What kind of cemical magic did she use? Äkki Liisa ongi jumal !!!- mõtleks Aabuke. (...tegelikult oleks ta oma perega samal ajal reisil olnud ja purjuspeaga  oleks Egert seletanud talle kus me oleme).
Pole oluline, mis toimuks edasi, aga peale 36 tunnist puhkust ja taastusmist me istuksime taas autosse ja Eestini välja , vahelduvate mölisemistega, paneksime kokku suurt pilti kogu üritusest...

Huvitav on, et konkreetselt see fantaasia ongi kõigest fantaasia- aga kui hakata mõtlema, siis me oleme selle absoluutselt läbiteinud. See stsenaarium on erinevate koosolemiste käigus näinud oma ilmavalgust küll ja veel ja kas see pole mitte üks kõige ilusamaid asju, mille peale mõelda- seega ma feilisin ''rääkimisega'', sest ma puudutasin ikkagi nii eilset, tänast ja mine tea, äkki ka homset.