Hästi ähmane päev...Saatsin hommikul ema autole - kuna haiglas oli ema sõbranna tööl, polnud mul mõtet minna. Ühesõnaga saatsin ära, ise läksin magama, sest öösel eriti seda luksust ei olnud. Ärkasin iga natukese aja tagant, et telefoni vaadata ja lõpuks helistaski onu ja seejärel ema. Mõlemad rääkisid sellest, et nüüd ei tule ema kindlasti enne esmaspäeva koju ja noh loomulikult on see halb, aga haiglas on arstid ja see lohutab.
Pakkisin ema asjad kokku ja mingi kahe ajal tuli onu mulle järgi, käisime koos haiglas ja fuh, ikkagi rõvedalt steriilne koht ja mul on emast niii meeletult kahju, aga ma ei saa mitte halligi teha.
Ma saan nüüd veel paremini aru, miks ma kunagi arstide juures ei käi... okei, käin aga vb korra aastas(kui sedagi) ja seda ka kui juba väga vaja... Hetkel on siis nii nagu on...
Kõik mõtted, mis jäävad väljapoole kodu ja perekonda käivad ikka samu radu... Ei tunne midagi meeleheitlikku , püüangi mitte tunda ega mõtelda absurdsetele asjadele, aga see tulebki kuidagi loomulikult, et midagi ei pea hakkama maha suruma...mõistus on aegajalt kasulik olgugi, et omaette oleks see sama pime ja kuivemgi veel, kui tunded mõistuseta... Ei...normaalne.. murrame läbi küll
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar