Pole öelnud, et ma ei saa ilma hakkama. Saan küll, aga ma ei taha. Mitte ei taha hakkama saada vaid olla ilma. Maailmas on vähe seda, milleta ei taha olla, mis tõesti tähendaks rohkem, kui miski keskpärane ja asi pole harjumuses vaid sundimatus põhimõttes, mis on vaatamata oma sundimatusele siiski põhiline mõte- mu olemuse alus.
Mis teha, nii on? Ei jää muud üle kui põrmu peopesal vaagida, aga seda ka ei taha, sest hetkel ei taha midagi, kuid liigne mõtlemine õõnestaks jalgealust. Ma pigem seisan täistallaga maas ja olen selline nagu ma olen hetkel (nime sellele seisundile pole ma endiselt pannud) , kui hakkan analüüsima ja hiljem avastan ennast mingite hullemate rusede keskel just tänu dialoogidele tema hääle kajaga oma peas.
Füüsilise valuga on nii: kui see muutub liiga tugevaks inimene ei tunne seda enam, sest keha muutub tuimaks kõige vastu, aga see ei tähenda, et valu tol tuimuse hetkel kaoks... Sama kehtib tunnete kohta. Tuleb oodata millal valu tagasi tuleb, sest see tähendaks signaali . Signaali, et alanud on paranemine.
Ei taha olla vääriti mõistetud. Ma söön ja joon, ma suhtlen ja naeran, saan pahaseks ja mõtlen sellele mis parasjagu mõtlemist tahab/vajab.
Erinevus tavapärasest peitub selles, kui palju mulle tegelikult need naerud ja suhtlemised hetkel üldse korda lähevad ja kas lähevad ja samas ei saa ma öelda, et kõik see mida ma teen praegu, tegin eile ja üleeile, mingit pidi võlts oleks.
Argipäev pole näitemäng, ainuke mis on teisiti, on see, et ma ei otsi milleski lohutavaid õlekõrsi, mind lihtsalt ei ole praegu kodus enda jaoks. Iseendaga ma kohtun siis, kui tean, et äng võimu ei võta.
Võib tunduda keeruline, võib tegelikult olla ka keeruline, aga kust ma tean, et see päriselt ka nii on, nagu ma seda just kirjeldada üritasin? Üks oletus see kõik. Kõik on üks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar