Mõtlen eilsele meeltesegaduses õhtule ja kuigi ma teadvustan, et suures osas mängis minuga unetus oma kurja nalja , siis see ei ole normaalne ja midagi peab tegema. Tuleb välja tulla sellest pimedast kohast, aga alustuseks peab lihtsalt teadvustama, et kõik pole päris nii nagu peab.
Halb ja hea on ju nii lahus kui olla saab ja heaga ei kata halba kinni, sest nad ongi mõnes situatsioonis paralleelid, mis iialgi ei lõiku (mõnikord on nad teineteisest tingitud, aga mitte sel korral) ja nendega tulebki tegelada lahus, mitte panna kõik ühte patta ja vaadata kumba rohkem on.
Okei ma tegelikult teadvustan kõike, lihtsalt lükkan asju sahtlisse edasi ja mured ei kuhju, sest neid mida ma ei händli nii nagu tahaks on täpselt 1, aga vastused ei tule ka hapnikust.
Midagi peab tegema, enne kui ma otsustan jälle ärakeerata ja hirmutada ennastki sellega ära, kuidas ja kelle peale ma enda kummitusi välja elada võin.
Mu pea on selge ja mu keha on peaaegu terve, aga vaim on selles kõiges kannatada saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar