Pure pressed

Hästi rahulik päev oli. Nii rahulik ja tasakaalus, et päeva lõpus sa tahad nõjatuda seinale, lasta õlad lõdvaks, suruda pea kõvasti vastu seina ja pigistada silmad kinni, et teha nad jälle lahti ja lasta natukene rohkem lahti kui ühe päeva, sest selles päevas oli nostalgiat. Kuni on tegemata viimased liigutused ei jaotu miski veel enne'ks ja pärast'iks vaid kõik on ühes paadis, ainult et erinevates otstes. 

Kirjutasin täna viimased sõnad ja panin viimased punktid paberile ja kui päev on juba looja jõudnud ja nii mõndagi vahepeal juurde tulnud ma tean öelda, et ma ei valetanud ühtegi sõna.

Pilvine päev oli.

Kõndisin ülikoolist raamatukogu poole ja nägin Gustavit ja noh mis seal ikka- tõsine lehvitus ja tegelikult ma rääkisin telefoniga samal ajal ja ei kontrollinud niivõrd oma miimikat või kehakeelt , kuivõrd keskendusin jutule, aga tegelikus on see, et teda on siiski hea näha. Ma ei tea mis loll teema sellega on, aga tõsise näo taha jäi tegelikult siiras rõõm. Vot nii mõnus see oligi. 

Raamatukogust sain 2 raamatut neljast, mida tahtsin ja noh lõpuks loen läbi Murakami ''Norra metsa'' eesti keeles. Kaua ma seda juba teha olen tahtnud?

Aaaa lähen veel korra sinna mil ülikoolini oli veel aega ja mul lõppes tööpäev...Haha ootasin bussi lennuka ees - täna hommikul- ja bussis oli Aaps! Parim oli see, et me läksime samasse kohta, meil kestsid  loengud sama kaua, mis siis, et ma lasin poole pealt jalga ja meil oli mõlemal plaan maanduda Liisi tööle. Aabu selline kohtamine oli kindlasti üks päeva parimaid hetki...

Aha jah.. raamatukogu- sealt edasi jalutasin linna ja jõudsingi Liisi töö juurde kus ma olin üks paar tundi ja Aabu nägemise kõrvalt oli see teine väga hea asi päeva juures, sest kauplus oli enamuse ajast tühi ja kuigi kohvikut üleval enam ei ole ja me igatsesime seda Aabuga täna ja Kessut igatsesime veel eriti , saime me siiski poes normaalselt chillitud ja grillitud ja tõmmeldud ja vanadel KW välikohviku toolidel suitsetatud.

Veits peale viite ma trippisingi koju ja nüüd ma istun voodiserval ja kui ei trüki vaatan ühte punkti ja tegelikult mõistan, et ma ei mõtle midagi, ma lihtsalt tunnen- tunnen seda inimeste nägemisrõõmu, tunnen igatsust, tunnen et nii palju eest on tänada nii tänast kui igat möödunut head ja halba päeva- õilis tunne on. Voh. Hetkel on nii ja kuna tunded on ülekaalus, siis mõtlemiseks pole ruumi- sellest ka minu kandilised laused(lisaks olen ma viiest üleval ka;) need a ceredit).

(No selle hea kõrvalt ma tunnen ka miskit, mida ma ei oska välja saada , sest ma ei tea mis see on... DOU)