Ma tegelikult ei kujuta ette, mida mõtleb inimene kui ta ütleb, et mõtlemine kui selline on tema jaoks utoopia. Noh see, et reaalne mõtlemine, mingi eesmärgiga kuskile jõuda on raske- selles ma ei kahtle, aga .. ei ma olen vist natuke rumal siin kohal, ma tõesti ei saa pihta. Mis elu see on, kui sa ei analüüsi, ei anna hinnanguid ja väärtusi.

Igasugune ennustamine ei ole tänuväärne... aga eks mul juba mingid ennustused kuklasse peidetud ja nüüd on kogu võim aja käes.
Panin blogi välisilma eest kinni ja nii me olemegi siia jäänud peaaegu, et one on one. Ei tea kas just jäädavalt on see kinni.. aga mõnda aega peab olema nii... Äkki see on osa eemaldumisest? Dunno..
Päev.. nooooo päris hea ikkagi, arvestades sellega ma olin kaks päeva kodus.
Homme on killer...füüsika öök, inka böö, muusika õõah, mata... , keemia no ka normaalne, küla lam, lalaike..tööööö...
Homme on ka staap ja volbriöö ja maitea kas 5 aastat tagasi äkki mul lõigati volbriööl pimesool välja ja see on paganama oluline märkus!:D


Kurt Vonnegut ütles hästi:
''Issand, anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan, meelekindlust leppida asjadega mida ma muuta ei saa, ja mõistust nende vahel alati vahet teha.''

''Tegid endale maski.
Maski, mis peidab su valu.
Valu ,mis närib su südant.
Südant, millest keegi ei tea.''

See on katkend ühest näitemängust, mis sobib minu ellu nii hästi.
Just täna, praegu ja siin.

..sest mõnikord kaotades me võidame

AEG on targem kui me kõik kokku... aga see ei tähenda, et tuleb istuda käed rinnal risti ja unustada ära võitlemine, lõbutsemine, nautimine ja lihtsalt olemine.
Kui miski on sulle armas, siis teadmisest, et kõik on korras piisab ja sa ei peagi olema füüsiliselt kõrval...
Ka minul on omad kaitseinglid, ka sinul on omad:)

Enne seda kui ma unele lahkun....
Alustan sellest, et arvatavasti on see üks viimaseid avalikke postitusi ja sirkli eeskujul ütlen seda, et kes tahab lugeda- andku julgelt käega märku, idee poolest pole mul lugejate vastu midagi:D
Teine asi on see, et vaadake kui oluline on ausus...
Kui oled aus siis ei piina ei ennast ega teisi...
Kunagi ei ole kõiges süüdi üks inimene... kui me kaotasime midagi, siis me tegime seda koos, aga ma tänan sind veel kord selle eest et sa olid:), ma austan ausust mis tuli küll natuke hilinenult, aga lõpuks ometi see tuli- tähistame?
Jaaa ma tunnen vabadust, sest mina ei pidanudki midagi otsustama, sa kõndisid minema ja see on koomiliselt hea tunne, teada, et ma pole mitte midagi võlgu..Nii hea tunne, et selle õhtuga jään ma selja taha ja ma ise jätan ka maha mingi pagasi..aga ma võtan osa ka kaasa, sest mina näen suurt väärtust. Ma olen mängust väljas...ma olen enda juures tagasi.


Lots of love,
m.

just a moment of change

Üks asi on kindel..põgenemine ei ole lahendus, aga mida teen mina..? Ma lihtsalt jooksen ära, ise ka ei näe kuhu ma jooksen, aga ma tean, mille ja kelle eest. Ma tean miks ma jooksma hakkasin.
Ma tahan eemalduda inimestest. Ma tahan olla üksi. Ainus probleem- eemalduda ei saa enne seda kui kõik jäljed sellest, et ma olin siin on pühitud.. kõik komad on punktidega asendatud.
Peas on pudru ja kapsad ja mis mõte on vaikimisel, kui emotsioonid on praegu, kui tahaks nutta ennast tühjaks, aga see tundub nii võimatu ja kaugena. Igasugune breakdown on toimunud ja olukord on suht perspektiivitu, seda minu vaatevinklist, seda minu hetkel üsnagi hallist seisukohast.
Ma tunnen kui palju ma olen valesti teinud ja kui paljud peavad tundma praegu seda, mida nad poleks pidanud kunagi tundma, kui ma poleks olnud valel ajal, vales kohas ja vales tujus.
Ma ei vabanda kedagi välja, ma ei võta kellegi seisukohti- aga inimlikult ma mõistan nende ebaõnne. Ja ma tunnen süüd. Ma poleks pidanud .. ma tean.
Räägitakse, et hommik on õhtust targem- eile õhtul oli täpselt sama tunne mis täna. Kas see on siis näitaja, et see ongi ehe? Kas see tõestabki seda, et õhtul polnud asi hetkes vaid reaalsuses?
Tekib küsimus. Kas vaikus võib olla murtud? Või äkki ma olen niigi liiga palju öelnud? Öelnud seda, mis polnud ütlemiseks määratud..samas mis kord on öeldud, on öeldud ja ma lähtuks vanast teooriast, et järelikult nii peabki.
Järelikult see mis toimub ongi ainult paremaks... ükski asi ei juhtu niisama... ma usun sellesse.
Ma vabandan oma vastutustundetuse eest kooli suhtes, aga ma ei oleks olnud suuteline täna eksisteerima keskkonnas, mis on täis mõtteid. Ometi, seintel on mälu...nendest mõtetest ma räägingi.

Asi pole draamas, asi pole teistes, asi on minus. Ma ei oska eemalduda, ma õpin veel... Ma olen niivõrd kindel, et liiga paljud asjad on hetkel läbinähtavad... avatud raamatud, mille lugemine ei paku mulle pinget... Ma tahan sulgeda need raamatud ja panna nad kapi tagumisse nurka või avastada neis täiesti uusi lehekülgi...kõik mis aitaks liikuda edasi, kõik...
See pole millegi lõpp, see pole algus... see on midagi vahepealset... see on midagi tühiku säärast, mis eraldab kõiki sõnu üksteisest...
Panen silmad kinni ja olen kaitstud, keegi ei näe mind...

Kes me olime varem?
Nüüd ma vist tean mis tunne see on kui ei saa lõpplikult usaldada ei enda tundeid, ei mõtteid, soove ega ütlusi. Mis tunne on kui sa tunned nii palju, et tunnet lihtsalt enam ei ole. Mis tunne on loobuda endast ja olla endalegi võõras.
Siis tuleb tagasi teadmine, et mina olen mina ja ma pean olema mina, sest mis elu see võib selline olla, ilma alter ego'ta.
Ma olen lihtsalt eksinud, seal kus mind pole tegelikult üldse vaja ja ma tunnen ennast sellest teadmisest natuke halvemini, aga see läheb üle ja kunagi, meenutades seda ma saan veel paremini aru, kui jabur see olla võis ja kui lahutamatu osa elust see on...
Kõik läheb üle...
Ja, emal läks op suht hästi..vähemalt häälepaelad on tal korras ja loodetavasti naaseb ta koju täiesti uue ja tervema inimesena. Mis loodetavasti... kõik läheb hästi:)
Ja ma olen natuke tervem, sest ma tunnen maitset ja ma tunnen lõhnasid, aga nii kuratlikult väsinud ... ma olen nii väsinud.
Mis veel... INIMENE on nii ilus sõna, nii lahe ja armas... Inimene on nii paganama imeline olend.. Kas teadsid?

Kas nutta või naerda, aga polegi paremaid ega halvemaid aegu...kõik on nii fucked up tasakaalus, sa annad ja sa võtad ... iga päev me anname ja me võtame..endalt, teistelt...
See on näitaja..see näitb et me elame...
Muuseas, ma ei unusta ka... ma peaaegu kunagi ei unusta...
Toost : Elu eest!!!
Kestma jääb kaunis ja kestma jääb kole... koleda me unustame alateadlikult... Me oleme tublid inimesed..
Milleks ma kirjutan seda?... Ilmselt selleks et mitte mõelda...
Lähen, jooksen... kunagi tulen ehk tagasi...

,,catch a falling star and put it in your pocket..''

http://www.youtube.com/watch?v=yhf2bujxKsY&NR=1

lihtsalt kuula, ilma sõnadeta, aga minu arvates ilmatult hea..lihtsalt rahulik

Noo hommik!

Teen oma esimese sissekande ära, ei usu, et see täna viimaseks jääb, niiet hakkan sellele postitusele saba kasvatama.
Põhjus miks ma mõtlesin praegu kirjutada jaguneb vähemalt kolmeks alapõhjuseks.
Alustaks kõige halvemast. Tervis läks hullemaks või vastupidi paremaks, aga tundub, et hullemaks, sest kopsud oleksid nagu halvatud, köhimine on valus ja häält ei ole... lihtsalt ei ole.
Teine põhjus miks ma kirjutan on see, et haha Liis.. no tegelikult ma olen ka vana:( ma läksin eile üheksast magama ja praegu on kell 10.33 st. , et ma ärkasn umbes pool tundi tagasi.
Aga minu probleem eile oli selline, et minul tuli jumal teab kust kohast palavik...ei tea kas üleerutusest või millest, aga siin ta mul oligi...see on täitsa haruldane nähtus.
Parim on see, et mul olid nii lahedad unenäod üks oli selline...
Umbes nagu ma oleks keset ööd ärganud ja minu kohal ei olnud mitte lagi vaid suur aken või lagi oli hoopis klaasist (see oli nii päris lihtsalt). Fkin hell ja need tähed seal taevas olid veel erksamad ja suuremad kui Slovakkia omad, üldse peab mainima, et taevas oli hästi madalale tulnud. Mõne aja pärast algas tähtede vihm... Noh ikka nii nagu tähed langevad, aga nad langesid parvedena, kohutavalt ilus lihtsalt. Ainuke mis teeb mind selle unenäo juures kurvaks on see, et ma mäletan mida ma soovisin. Ma soovisin selles ebareaalselt heas unenäos oma reaalsete murede lahenemist. Ükshaaval iga tähega ma soovisin ja teate mis...
Ma usun, et mu soovid täituvad. Unes uskusin ka ja praegu veelgi enam... Peab ikka kuratlikult soovima, et isegi unes näha midagi sellist mis idee-poolest peaks ju soove täitma...aihh:D
See pole ainuke hea unenägu, aga teisi ma ei mäleta niii hästi, tükkis pigem.
Mina siis joon ma hommikust gripiteed ja soovin ilusat päeva...õhtul tulen tagasi, kui on mida kirjutada:D:D Jeje!

***

Aaa mõtlesin, et peaks lugema Savisaare blogis kogu reisivärgi osa läbi ega Viki niisama saanud küll uudistada kuidas Edgari blogile ligi pääseda...
Lugesin viimase ehk üheksanda reisikirja sissekande..noo pole viga, täitsa naljakas kohati. Võtan päeval aega ja loen edasi või äkki hoopis tagasi:D

***

''Can't you see that..

...when I find you..

...I'll find me.''

15.35

Vaatasin ''Adam''-it ja on jah ilus film, mehest kellel on tundetuse sündroom...ma selle haiguse õiget nime ei mäleta ja pmtselt no ma ei tea... ma peale käima ei hakka, et kõik seda vaataksid, aga igati armas film, niiet ma ei usu, et keegi tuleb pärast vaatamist ütlema ,et parema meelega oleks vaatamata jätnud vm... eos kurb kohati, aga nutma ei hakanud..vot.. jäin mõtesse...:)

17.23

Üritasin vaadata ''Julia & Julie''-t, noh niipalju kui ma vaadata suutsin oli päris hea, ehtne naistekas. Igavene kokkamine ja mida veel... naiste probleemid, mis ei kuulu sinna romantika valdkonda... ei viitsi enam vaadata, sest vahepeal tekkis vajadus hakata ''Adam''-i soundtracki kuulama... HAH.. noh juhtub, head laulud on seal... Ma olen kindel, et see ''J & J'' film on väga hea, aga ma tõesti ei viitsi.. no offence, teine kord:D:D




Mis puudutab kõike muud kui filme siis... appikene ma tahaks terveks saada. Ma tahan välja minna ja elada, just täna, siin ja praegu, valge inimese elu... ma tahan tunda maitset, for god sake..
Hea on see, et kahe päeva pärast olen ma juba terve ... Ma kuidagi tunnen, et 2 päeva ja mitte rohkem. See kõige valulisem ongi ju natukene enne lõppu. Onju nii?:D
Noojah..ei ma olen elus:D

18.23

Ma vaatangi vist veel ühe filmi... Sirkli tehtud ''Must see!'' nimekirjast.. jeje..

19.59

So, what can I say... ''My blueberry nights'' on tõesti nunnu film... lõpp paneb kõik paika... no ma ei oska üldse kommenteerida..väga sundimatu ja rahulik...

Noo jah lõpetan tänaseks, ei viitsi enam tagasi tulla, ilmselt ei vaata enam filme ka ..täna.. pigem loen ja põletan elu msn'is...võib-olla.
Homme algab uus nädal. Uus elu?
We'll never know, until we'll be there... buenos noches... haha buenos nachos...

Uskumatu, mida teeb üks näiliselt ohutu nohu inimese mõistusega. Nojah, ma arvan, et tujus on süüdi haigus. Mul on vist see.. noh...anaesthesia dolorosa või mis iganes...Arvatavasti läheb kogu organismi energia mujale, kui tunnetele. Aga see ei tee minust veel surnud inimest .. mõistus täitsa töökorras ja analüüsimisvõime ei ole vist kõige objektiivsem, aga seda võimet ikkagi on...veel.
Mis ma öelda tahan on see, et tahaks sitasti öelda, aga kuna powerit mu sõnades nkn poleks siis ma arvan, et ma jätangi kõik nagu on ja jätangi ütlemata..kõigile, endale- no kei, endaga ma räägin paratamatult.
Kohutavalt pettunud olen, aga sõna ''pettunud'' ei ole just kõige õigem...see on liiga pehmete nurkadega sõna...liigagi pehmetega.Näed, külmavärinad tulid selle peale, et ma hakkasingi mõtlema, mis karvane tunne see siis selline on...?
Ma jätan pooleli selle mis on ja alustan otsast peale... teistsuguse suhtumisega... külmemana, ma tahaks seda, nii väga... Ma võiks targemaks ka saada kunagi...mitte uskuda mingit udu, mis pähe koguneb. Ma jätaks tulemata kui ma oleks teadnud, aga ma ei kahetse ikkagi...
Ma ei ole pahane ...ma olen ikka raevunud...hah... ei ole tegelikult...lolz:)
Mul on vist ükskõik...sest ma peaks arvama, et näiv on jääv...aga kõik räägib ainult sellest, et see on nii mööduv, nii mitte päris... Nagu too laev, mida polnud olemas.
Mitte ainsatki sõna ei ütle ma enam. Mitte ainsatki... sest nii ei saa. E i s a a...
Sa..
..anna aega..

Kooli jõudsin ainut üheks tunniks. Selge pilt ju, et ma esiteks ei suutnud kuulata, igatsesin taga taskurätte ja valutasin pead niiet vähe polnud. Jõudsin koju tegin endale kaks korralikku tassi gripiteed ja läksin magama. Võibki arvata, et magasin päeva maha. Tuju on nullis, mõtteid on vähe ja needki balansseerivad kurja ja kurva vahel. Ma ei tea mis toimub. Ma olen haige ja pea on nagu prügikast. Tahaks nii väga õue, aga täna peab piirduma diivaniga:(

it's harder than it seems
to be a lover all alone... without love

Appikene, mega loll päev. Kurk on haige ja silmad kipitavad, ometi pole keegi jonnimise ja vingumise ära keelanud, parem ongi.
Pole midagi rääkida ka tegelikult.. sest kõik on nagu ta on ja praegu ma tunnen ennast tõesti natuke tõbisena, et laskuda detailidesse.
Ma lihtsalt ei taha homset päeva... mitte et sellel midagi konkreetset viga oleks...aga ma tõesti ei taha...

it takes more than a wink more than a drink and more than you think

Suht lahtiste otstega päev. Pole hea, aga pole ka paha. Lihtsalt on nagu ta on ja tee, mis tahad. Idee poolest võib arvata, et täna me saime suurteks, me oleme abituriendid... aga kuna ma ei panusta sellele ja kuna lõpukell oli veeeits tuim (erinevalt eelmise aasta mälestustest) siis ma ei võtagi mingit seisukohta.
Midagi rabavat täna korda ei saatnud seega võib tänast päeva lugeda põletatuks.

Mis õhku sa hingad?

Ma tahan lennnaaataa...
Reaalne vajadus väljaelamiseks ja seda just kõige paremas mõttes.
Mul on kopp ees inimsööjatest ja muudest Gorgodest.
Tahaks lihtsalt võtta midagi ette ja teha ja olla ja nautida ja ma tahaks panna kõik enda ümber maksama, aga ainult parimat hinda, ainult ilusat hinda, niiet saaks naerda ja nautida. Saaks naeratada ja saada vastu täpselt sama.. elada kuskil romantilistes värvides vikerkaarel ja näha enda ees suuri Norra mägesid.
Ma tahan purjetada Soome ja jalutada oma jalad katki Norra mägedeni või ma tahaks olla see õnnelik rootslane kes trippis jumal teab kuhu puhkama (Indoneesiasse kui ma ei eksi) ja oih, kukkus kogemata tegevvulkaani 150 meetrit sügavasse kraatrisse.. Ta oli ka õnnelik, ta lihtsalt libastus. Aga kurat mõte sellest et mees suri õnnelikuna ja nii tobedalt on ikkagi ilus.. (Okei noormehest on kahju, aga ta trippppiiiiiiiis)
Ma tahan ja ma teen... Ma võtan ette suure lehe ja joonistan päikese ja selle sisse ma joonistan sind ja ennast ja veeel palju inimesi..ma joonistan sinna sisse muusika ja värvipotid, lõputud autoteed ja koleda maja, mille me sellel suvel ilusaks teeme...palju pintsleid, ühe kitarre, mõtlen kuidas see kõik ära paigutada ja siis joonistan, sest ma pole nii ammu olnud nii armunud ellu ja inimestesse, isegi Gorgodesse... burning from looove...njah eks need leegid muutuvad varem või hiljem sinisteks, aga kütameeeeeeee....
Isegi kui mu õhtu ära situtakse siis jääb see sissekanne alles ja minul on alati mingi punkt , õnnelik koht mõtete kaugemas nurgas, kuhu ma võin tagasi tulla... Tulla enda juurde. Olenemata sellest kui persse ma kunagi satun... I'll be back!
Tegelikult ma võin muutuda nüüd tõsiseks ja süveneda ja süveneda nii, et mineeee kuidas ma võin süveneda, aga mis sest muutub... sees on ikkagi lilled ja vikerkaared... mitte NULLID!

Aaa ja veel.. kuna homseks on mõnusalt vähe õppida ma võtan ette vähemalt ühe hea filmi või vähemalt ühe osa ''Meeleheitel romatikute'' sarjast.. jeeejeeeeee

hommik, suhted, tuju, hea, päike, arvuti, kakao, suits, kool, kirjandus, hea, lalaike, topelt, päev, rahu,jäätis, kevadkontsert, kodu, arvuti, labasus, mustus, mõtted, elu, igatsus, smuuti, ajalugu, msn, uni

armastus selle kõige vastu ja armastus niisama... aga kui meie vahel on lõhe?
mis siis?

silent breakdown

Kes otsib see leiab.. meie näiteks.. otsisime tervenisti 2 päeva...mina otsisin ennast ja varandust ja tuulevaikust ja ma ei leidud praktiliselt midagi, et mitte öelda, et ma leidsin kõik.
Ma tegelikult ei tunne mitte midagi.
Mul pole rohkemat tahta ka...
Oleks kõik tegelikult ka wishlisti süsteemi järgi...Tahan seda ja teist ja kolmandat ja muudkui tõmba maha... nii, et mingit naudingut ei saa, sest ei oska vm... See on nii loll, appikene..
Shit bricks, lihtsalt, kui külmaks on muutunud minu tänavad.
Kui kivine on vaim... seda pole ju varem olnud... ma võtsin selle sinult.. uskumatu.

Uskumatu, kui rahulikuks ja mõtlikuks võib teha pilvine taevas.
Istusin veits, mõtlesin üht-teist... kerisin mõningad sõnad edasi ja tagasi ...ja.. selline tunne tekkis, et paneks silmad kinni, toetuks padjale ja kuulaks lihtsalt südame lööke..jätaks paar lööki vahele ja siis veel paar ja siis vajuks paariks nädalaks koomasse.
Aga ei need on kõigest mõtted ja ma ei kavatsegiiiiiiii teist korda järjest üritada võimatut... las see eluke veereb nii nagu ta veerema peab.. kõik loksub paika, varem või hiljem...''kõik möödub pöördumata iial tagasi'':)
Üldiselt on üüratult kena päev olnud.. jep.. ma magasin sisse ja kooli ei jõudnud kaugeltki esimeseks tunniks.. samas ega ma millestki ilma küll ei jäänud.
Peale kooli hängisin sirkli juures ja ilge eelmise kevade tunne oli... ainult pitsa oli puudu:D:D
Puudu selles mõttes, et kui meil oleks pitsa ka olnud siis see oleks peaaegu identne istumine nagu oli eelmise kevade alguses...
Sirkli juurest ei saanud eriti koju jalutada, sest mu parem jalg valutab like helllll... aga see valu läheb üle, tean küll..
Täna õhtul ma veedan kvaliteetaega, kuidas ma ei ütle, aga mul oleks üks soov... pea võiks mitte valutada. Peaks leidma viitsimist ja valuvaigistid välja otsima... või noh tegelt pole midagi otsida, aga jah..ei tohi unustada...
Kuklachewile täna ei lähe, aga ma loodan, et rahvas veedab hästi aega ja Egert ei jää haigeks.
Veeeeeits ilus, ilus.

Täna ma ei kirjuta midagi, sest see on liiga ilus, et sellest rääkida.

Nüüd on minu kord tunda süüd, sest ma elan mõnikord sellest mida pole olemas, sest mind ennast pole nendes asjades olemas...I'm on the road to who knows where..I'm in hell ..ühesõnaga.. ega seda teist moodi ma praegu väga nimetada ei tahakski...mentaalne põrgu.


Aga ei , aeg ei oota, ainuke mida tegema pean on nüüd jälle kuidagi põlvedelt püsti saama, puhtaks kloppima ja edasi jalutama..sinuga või sinuta, aeg ei oota ...
Ma kardan ka paljut ja mulle teevad ka mõningad asjad liiga, aga ma pean mõtlema kõik selgeks, valima suuna ja lihtsalt pürgima... tead ise ka et läbi raskuste tähtede poole , seda ka sinuga või sinuta.

Kui kurb see tänane õhtu ka poleks..

..mul pole kahtekümmend aastat, et tuhas sorida (see ei tähenda, et mul ükskõik oleks)... ma ei unusta, aga sorima ikkagi ei hakka, et mitte tappa ennast omaenda mõtetega...

Homme lähen kooli jumala jala, et nautida hommikut, et teha pea korda ja visata kõik, mis tundub üleliigne tuulde...

..Surm olla võib küll inimese isand,
ei lembusele levi ta diktaat.
On iga elu Armastuse visand:
üks kirkalt merelt randa ruttav paat.

kell on 2.31 ja mul pole seda fkin und üheski silmas...

Lost till you're found
Swim till you drown
Know that we all fall down
Love till you hate
Strong till you break

If ever your will starts crashing down
Whenever your will starts crashing down
That's when you'll find me

Ma olen siin Sirkli juures terve elu olnud ja alles nüüd kahe tunni möödudes tuli blogi lahti..jei.

Igatahes, õnneks hoidis Kristjan terve selle aja mind msni kaudu elus.. sellepärast ma sind armastangi, tood elu sisse kui kõik teised koolis on. Haha it's a joke tegelt... ma armastan sind niisama.. selle eest ei oled...

Rabelen like hell, ei tea mille nimel, ei tea kuhu poole joosta ka.. Täpselt see tunne nagu läheks poodi ja unustaks ära mida mul sealt vaja on. Tean ju küll, et tuleb ära kannatada, aeg paneb nkn kõik paika... see on just see olukord kui elu tuleb ise kätte, kannatusega tuleb lihtsalt mängida.. Aga segadust tekitav on küll, kui mõtteid on palju ja kirge on vähe, igasugune tahe kustub ju nii.. Tekib tunne nagu kõik mis ma ütlen oleks väljapigistatud, sest mõtted ju vahetuvad ja tulemus on see, et suur osa minule tähtsast sõnumist haihtub kosmose avarustes.
Isegi Pukki klassi draama ei too mingeid emotsioone, kui ainult vajadust ja mingit kohusetunnet vastu hakata, sest nii ei saa... Ütled küll, et Hunt, hunti ei murra, aga kas see tegelikult ka nii on..
Ma ütleks, et inimesed murravad üksteist ja teevad seda vägagi kerge südamega.
Ma arvan, et kevade saabumine leevendab minu passiivsust, sisemist passiivsust eelkõige, aga mine sa tea... Kõik ju muutub üllataval kombel kiiresti ja täna neid liblikaid pole, aga ennäe homme on nad tagasi. Ei oska kuidagi olukorda hinnata. Ainuke minu ettepanek endale on seisma jääda ja oodata kuni keegi jälle lükkab kuskile poole... suht suva kuhu, peaasi et tunneks midagi, et tekiks kas rõõm, mis oleks edasiviiv või masendus mis oleks ka edasi viiv, aga seda kõige kiuste kindlasti..
Nagu seal ''Klass''-i filmis lõpulaulus ''ma ei sure teie kiuste''. Kahtlemata keegi ei tahagi mu surma, kui füüsilist shutdowni...Aga ma ei saa tegutseda kui pole sihti või siht, kui tulevikuplaanid üldiselt, isegi on aga peatuspunkte ... neid kus saab juua ja hinge tõmmata...neid praegu polegi.
Korraks käis see mõte ka läbi, et äkki olen ma hoopis seal kus kõik või peaaegu kõik olulisemad vajadused ja tunded said väljapääsu ja soovid oleksidki nagu täidetud, ma nagu tajuks praegu seda, et need soovid olid väärtuslikud vaid niikaua kuni ma sain neid käega katsuda.. Vaatamata kõigele ma ei keskenduks sellele mõttele, sest see ei ole õige ja pole ka minu moodi vist.. aga millega Kurat ka ei mängi..
Igatahes, veel kord.. minul on pohhui, aga ma võtan pausi, sest nüüd ma kükkan ja ootan tagasisidet maailmalt..seda õiget tagasisdet, mitte punnitatud sallivust..
Olen jah nõudlik ja paha:D You should know these things!

Jap,

pühendusega ...

m.

Pea käib ringi, aga ma ei ole veel suutnud aru saada kas tegelikult või mängult.

We won't say our goodbyes you know it's better that way
We won't break, we won't die
It's just a moment of change

Eks me kõik karda muutusi oma suuremal või väisekmal määral. Ma olen üldse viimasel ajal nii palju juurde õppinud, et elu omandas korraga erilise tähtsuse ja mõtte. Väga erilise.Üle pika aja on elu taas rahulikult rahutu. Otseselt midagi südantlõhestavat peale ''põrguliku vaikse nädalat'' pole toimunud, aga vaatamata kõigele lendavad koguaeg kuskil mingid killud pähe ja see on koomilisel kombel ärritav... ikkagi panekisn rõhu koomilisusele...elu on tore. Kevad on saabunud vist ja inimesed olegi rahutumaks muutunud. Ma kohe tunnen mingit väljakutset väljakutsele...Ja ma ei taha magama minna, sest mul on taas kord hea olla... Kui ma lähen magama siis see kustub ja hommik on morn, sest kes laps armastab tõusta seitsme ajal.
Mul on homme kergelt teiseks tunniks..aga ma lähen esimeseks, et õppida veits.. või noh iseasi kui palju õppida, aga korrata, mingeid pisikesi asju, sest enamusasjadega olen imekombel toime tulnud ja üldse.. millest ma räägin.
Muuseas ma pean tunnistama,et ''Into the wild'' on tark film. Seal lihtsalt on neid kilde, mida ma kirjutaks hea meelega maha, seda enam et on ju kuhu kirjutada:D

Mul on nii palju öelda, mul on nii palju näidata.. kas te ootate mu ära? Ma tean, et see võib olla vaid ajutine inspiratsioon, mis on tingitud hetkelisest vabadusest ja heaolust, aga kas te äratate mu jälle ellu kui ma ära vajun ja masendusse langen? Tean ju et varem või hiljem see juhtub, aga palun olge teie seal, sest mul on vaja, et keegi oleks seal, siis kui jälle selgub, et ma olen peaga vee all.
Kust see tuli praegu?.. ilmselt sealt kus peidavad end hirmud... ilmselt sealt kus tekib mõte, et elu on liiga lühike, sest kui sul on hea sa tahaksid elada IGAVESTI!

Muuseas lappasin ''Väikese Printsi'' ka läbi ja iga kord tekib sama mõte, iga kord ma mõtlen, et ma ei tahagi suureks saada... jaa loomulikult, ma tahan olla iseseisev, aga ma kardan, et ma ei hakka kunagi hoolima kujunditest ja numbritest. Ma tahan jääda lapseks, kes usub sellesse, et jõulud on midagi enamat, kui lihtsalt lõputu söömine ja lapseks, kes tahab ehitada lumememme...aga ma tahan olla suur inimene kellele saab usaldada suuri maailmavallutusi.
Seni kuni ma tunnen, et mul on keegi kellele toetuda ma olen olemas...

Noh dum spiro, spero- või kuidas see oligi...vägagi arvestatav väljend igal juhul...sest kuni hingan-loodan...ja see on tõsi.

Nii lahtiseks ja veidi segaseks jääbki minu öine mõttelend, sest mul on liiga palju öelda ja liiga vähe sõnu, et üldse saaks midagi öelda...not enough!
Kuulan veel paar laulu ja ma vannun ma lähen magama, sest muidu ma saan enda peale kurjaks ja äkki ma magan homme sisse ja dou kui palju asju võib juhtuda!!!!
Hahaha ...ooo big fun..:D

With love,
m.

Dou tänane hommik oli üks paras tsirkus- mingi loll valu, mingid lollid külalised...viskas üle ja läksin välja jooksma... nii hea oli olla, sest ma väsitasin ennast nii ära, et ükski mõte ei tulnud enam pähe. Mitte ükski halb mõte. Ainult see kui vaba ma tegelikult olen, jälle tunnetasin sisemist vabadust.
Jõudsin koju jahutasin end veits mõnus duššiga ja siis oli emal juba ilge nimekiri sellest ,mida ma pean poest tooma... ja noh pole viga.
Tegin sada suitsu täna ja ma ei tunne ennast üldse halvema inimesena sellepärast, aga ma tahaks nüüd jõuda selleni ka, et see ka jääb viimaseks pakiks, millest ma teen päeva jooksul 100 suitsu.
Võtan veits hoo maha suitsetamisega, sest see on hea, aga siiski halb eeskuju:D:D
Ma mõtlen seda ka, et õhtupoolik oli ja jätkuvalt ON hea.. ja mul on palju öelda veel, seda mitte avalikult, sest teel koju ma jõudsin ka üht-teist mõelda.
Joon alksivaba õlut (mis polegi nii piss kui ma arvasin) ja praeguseks hetkeks sõin ära 3 sefiiri (rohkem pole ka, õnneks) ja elu on ilus, parim on see, et ma tõesti olengi seda meelt. Lihtsalt iga päev on uus lehekülg, mis tuleb rõvedalt täis kirjutada.
Kohe hakkan vaatama filmi ja world peace..haha.. fun. Offtopic: Igatsen kusntikooli ka veits.

Mööda.
Elust.
Voolab.
Jõgi.
Erinevate tagajärgede tulemusel,
aga samal põhjusel..
..go figure it..
Ei ole masendust, ei ole taunitust, ei ole ootusi... mingi loll nüridus... aga tuju on stabiilselt keskmine ja nii terve tänase päeva, sest mul pole midagi öelda, sest mul pole ühtegi mõtet, mida jagada suure ilmaga.

Elu uueneb ja läheb ilusamaks, kui kõige keerulisem algab..

Ma olen ilmselgelt üks väga õnnelik inimene, natuke väsinud ja väga õnnelik.. Võibolla ma olen hetkel natuke liiga väsinud, et probleemidele mõelda, aga siis kui ma koju kõndisin ma veel jaksasin mõelda ja ma tulin selle juurde tagasi, nagu alati, et elu on ilus, kui sinu ümber on niiii ilusad inimesed nagu minu ümber on:D
Meeldiv, aga natuke tappev väsimus...

igaljuhul, aitäh

Täiesti endast väljas laps ja mitte närvis vaid endast väljas... kaks erinevat asja.
Lihtsalt ei leia endale kohta. Mõtlen oma olematuid mõtteid ja ei jõua mitte kuskile, sest ma olen ennast mingiks perioodiks ammendanud, minu mõtted on end ammendanud, ilmselt ka püüdlused. Kuidagi niiiii lamp ja endalegi võõras. Kõik päeval kuuldud, kõik mis kõrvu lõikabs oli justkui meelega, selleks, et ma ei saaks ennast lõdvaks lasta, selleks, et jõuda oma mõtetes tagasi sinna, kus olen mina täiesti võimetu, jõuda selleni, mida ma ei suuda vist mitte kunagi lõpuni lahendada... Ühelt poolt ma tahaks ja ma julgeks öelda, et mul on pohhui, aga kuna ma tean, et mõne tunni või päeva pärast ma tajun iga rakuga, et mul siiski ei ole siis ...ma ei tea. Teiselt poolt- tahaks öelda või isegi karjuda poolpisarais: '' tee midagi!!''... aga ei tea kelle polle selle hüüdega pöörduda ja ma olen enam kui kindel, et see on ajutine ajusurm. Võrdne meelepettega.
Situatsiooniline depressioon vm.
Noh ma feilin ju aegajalt, juhtub.
Juhtub.

Tegelt oli täna veel üksjagu sündmusi, aga .. ma ei viitsi ega taha midagi kommenteerida, võib minna veidi sentimentaalseks ... või kalduda üldse valele teele...

Vastused tekitavad veel rohkem küsimusi, aga kui pole vastuseid, siis ei saa juba eos midagi tekkida.

Vähemalt ma tunnen ennast rahuliku inimesena või äkki see polegi tegelikult rahu...

Lii:'' ...aga ta tulebki tagasi, et saaks uuesti ära minna.''

Flashing paradise

Ma tunnen, et midagi on valesti. Pole mitte midagi millest kinni võtta ja visata, aga samas pole põhjust, kui pole põhjust siis valmistu. On mul paranoiad? Ma tunnen ja ei tunne ennast oma taldrikus...
Ma pean mõneks päevaks kohvist loobuma, sest tead mis tunne see on, kui keha toodab vahet pidamata adrenaliini, mis kõik saab alguse kõhust, mis ei aktsepteerinud toitu enne poolt kaheksat õhtul(seda ka ainult sellepärast, et peab- muidu on oht pead valutada) ja lõppeb sõrmeotstes, mis värisesid terve päeva...
Öösel ei maganud, enne kooli tukkusin 25 min. ja lõppes sellega, et läksin 2 tundi varem koju, et surra- magada. Nägin und ka vist, aga ma ei mäleta seda...lihtsalt tean, et oli.

Mis iganes, kus iganes, miks iganes... mul ei ole ükskõik ja see on ainuke elutunnus ja ma ei oska seda eirata.

Ma tänan mõtteis, igat päeva...

Viimasel ajal mul lihtsalt ei jätku sõnu, sest kõik tähed on lihtsalt taevasse lastud.


How long should it take somebody, before they can be someone..



Kell on 4.56
Kurk on paistes.. ilmselt magamatusest, aga parim on see et väljas laulab lind, laulab sellist laualu, et mul tekib tunne nagu elaks metsas...ja ma ei tea mul pole und, sest ma joonistan ja ma vaatan vahelduva eduga matemaatikat, siis ma mõtlen ja mul on hea...
Siiski on üks väike ''aga''... ma ei taha päeval peeglisse vaadata...sisnised silmaalused on tapvalt ebameeldivad...samas mis sa teed...
Öös on asju...
Ma igatsesin kevadist külma hommikupäikest nagu (nüüdseks juba) eile oli..loodetavasti ärkab päike täna ka ja õige pea..

hihi

..palun anna mulle pool,
mida unes nägid,
mida padja alla peitsid...

No täitsa huvitavaks on elu muutunud... ikka nii põnevaks, et ma vaevu pean meeles, et vahepeal tuleks hingata ka...
Ja nii see ongi... see on hea.
Üks päev korraga ja kunagi ei tea mis saab, sest kui on olemas need 100 sõna mis vabastavad, siis on ka see 1 mis teinekord kõigele joone peale tõmbab... hetkel ma seda ei tunne, et midagi kuskil tõmbaks, aga see oleneb ka kontekstist.
Mõtted pole kunagi nii toitvad olnud nagu praegu. Ei mõtle üldse sellest kuidas sõnad kavalalt lausesse seada...see tuleb loomulikult, peas, aga loomulikult.

***

''SAIL AWAY WITH ME, WHAT WILL BE - WILL BE''

***


Iga minut venib, ootamine sakib..eriti kui ei tea, kaua veeeeeeeeeeeeel

You won't disappoint me
I can do that myself
But I'm glad that you've come

Ma ei saa aru kuidas see mul õnnestub... olla samal ajal kivi peal ja kivi all... Ühelt poolt ma ütlen, et kõik on hästi ja kõik on korras, aga teisest küljest ma julgen väita, et on miski mis rõhub seest poolt ja ma ei tea nüüd, kas ma pean ise midagi tegema või mul on ootused...Ma ei kujuta ette, äkki see on ebakindlus või uue masendustükli algus või ma ei tea mis kurat see selline on.

Ma imestan, et iga öö paljud meist ( ka mina aegajalt, nagu täna, eile, üleeile ja jumal teab millal veel) seisavad mõttes silmitsi unistustega, mis ei täitu mitte iialgi...kas inimesed ongi siis lootuse orjad, kes müüvad oma hinge maha, et jõuda unistuseni, mille täitumine ei ole saatuse poolt ettemääratud , kuid juhuse poolt teele visatud.

Ma ei kuule isegi oma mõtteid enam... tahaks olla korraks ainuke inimene maamunal, et mõistus tagasi koju tuleks.
Vaimne marutaud ma ütlen selle peale....

''..ja uskuma jään.
Sind ma uskuma jään.''

Tere kallis blogi...idee ja kirjaoskamatuse poolest sa pidid olema kaalis blogi, aga mu selja taga istub liis kes retsetsenseerib kõike mida ma siia kirjutan niiet ma ei tohi labaseks minna, aga tahaks..muahahaha...
Nii liis vaatab mujale niiet po**ui.
Mis siis täna toimus... mmm.. ilmselt ärkamine megapeavaluga, ei tea kas ülemõtlemisest, ballist või ma ei tea õhust ja armastusest...kevad on ju.
Pühaõhtusöömaaeg..
Praeguseks on kell on 0022 Meie seast on lahkunud meeletult inim-mesi...aga sellegi poolest...asi jätkub Pühaõhtujoomaajaga, kes siis joob ja mis põhjustel jääb saladuskatte alla , aga polegi vast nii oluline ...
Miks ma üldse kirjutan???

mjah...was ever...

nojah kohtume unes:)

Liisi kord kirjutada...

Kui tahad ärgata, aga tegelikult pole und siis pole ka midagi peale hakata...sest seda pole olemas...
''Tüdinud kõigest, tüdinud armust ja hirmust....'' - ma ei mäleta kuidas see luuletus edasi läks.
Morgan saatis peale balli koju ja uskumatu kui õiget juttu ta vahepeal rääkis... põhimõtteliselt ikka elukesest enesest, aga pagan ma leidsin ennast seal jutu sees...
Elu on paras kook... paned midagi veits liiga palju saad toreda kõrvetise...oskad doseerida, naudid nii et hoia ja keela...aga ka heaks kokaks ei saa ilma harjutamiseta...


Tühi, vähemalt on mida meenutada...


elu on ilus, aga tahaks nutta vist... ei tea kas õnnest, kevadest või niisama